Eesu stoori. Janvier-Emil Reya . [3.osa]

Oejah, hommikuti on väga raske ärgata. Eriti kell 3 öösel. "No issand, miks see pildistamine nii vara peab toimuma?" mõtlesin ma ning ajasin ennast voodist püsti.


Sundisin ennast liigutama trepist alla kööki. Kööki jõudes avasin alumise kapiukse ning võtsin sealt pruuni kohvimasina. Toppisin juhtme pistikusse ja kallasin kohvipulbri masinasse. Lisasin veidike ka vett ning jäin ootama kohvi valmimist.


Kovi valmis, haarasin kapist tassi ning valasin kohvi tassi. Istusin toolile, jõin kohvi ja vaatasin maali oma seina peal.
Mõne aja pärast sai kohvi joodud.


Seejärel suundusin ülesse. Valisin kapist riided, panin need selga ja tegin ennast peegli juures korda. Meie tänase pildistamise teemaks on "Armunud hubasel õhtul" või midagi taolist.


Kuna aega oli üle umbes 10 minutit, siis heitsin pikali lootes mitte magama jääda. Mõne aja pärast helises uksekell.


"Tervist, mina olen Brad. Meil on täna koos pildistamine," lausus ta ning surus mu kätt tugevalt. "Tere, minu nimi on Janvier-Emil. Kutsu lihtsalt Janvier," vastasin ma ning kutsusin Brad'i sisse. "Kus siis teised on?" küsisin ma ning pakkusin talle istet elutoa diivanil. "Nad tulevad hiljem," vastas Brad ning naeratas.
Me rääkisime juttu ning juba mõne aja pärast kuulsin kuidas tugevalt koputati uksele. "Ma lähen teen lahti!" ütlesin ma Brad'ile ning suundusin ukse poole.


Ukse vahelt paistis kaks väga tuttavat nägu. "Tšau! Kas Brad on juba siin?" küsis roosa särgiga Richard. "Jah. Ta jõudis umbes 15 minutit tagasi. Tulge kähku sisse!" ütlesin ma vägagi lõbusal häälel. Nad sammusid mõlemad sisse ning ma tõin keldrist kaks tooli veel.
Richard võttis toolil istet ning Raul haaras kätte kaamera ning asusimegi pildistama.


Meie pildistamise esimene pilt. Panen siia meie pildistamise parimad pildid.






Nojah, te mõtlete miks me suudleme mõnel pildil. Kõik on ainult sellepärast, et meil kästi suudelda. Kusjuures peaksin ma tunnistama, et see meeldis mulle. Tänasest alates usun ma lausesse: "Armastus esimesest silmapilgust!" Seepärast, et just täpselt see minuga juhtus. Armastus esimesest silmapilgust.


Igatahes, peale pildistamist istusid mehed maha ning arutasid midagi. Seda mida nad arutasid, ma ei kuulnud. Meie Brad'iga istusime diivanil ja vaatasime üksteist. Tundus, et ka mina meeldin temale. Brad'i silmadesse võib lihtsalt uppuda.


Lõpuks pidid Raul ja Richard ära minema. "Okei, nüüd on vist kõik. Tšau siis! Järgmise korrani," lausus Raul mind kallistades."


"Tšau!" hüüdsin ma veel ukselt ning tõmbasin ukse rahulikult kinni.


"Nonii, kas sa tahaksin midagi süüa? Pannkooke?" küsisin ma Brad'ilt, kes nägi näljane välja. "Hehh, kui sa viitsid teha, siis ikka sööksin," vastas ta naerdes.


Niisiis, võtsin kapist munad ja piima ning hakkasin valmistama taigent. Samal ajal rääkis Brad minuga koguaeg juttu. "Ta on tõesti nii naljakas," mõtlesin ma pannkooke küpsetades.


Samal ajal, kui Brad sõi vaatasin ma koguaeg teda. Ma polnud isegi puudutanud oma pannkooke. "Mmmm, väga maitsvad," kiitis Brad mu pannkooke, vaadates mulle otsa. Ma punastasin ja lõin oma pilgu maha. "Tead, ma mõtlesin, et äkki ma saaksin täna sinu pool ööbida? Noh, mu kodu on suhteliselt kaugel siit ja autot ma kah ei oma. Muidugi, kui ma sind ei sega," tegi Brad ettepaneku. Mu nägu tõmbus naerule: "Muidugi, ma lähen lippan ülesse ning toon sulle linad, et sul parem magada oleks." "Pole vaja," hõikas Brad mulle veel järele, kuid ma ei kuulanud teda.


Söömise lõpetanud heitis Brad magama. Samuti läksin ka mina tuttu.


Täna hommikul ärkasin ma suure haigutusega. Ma olin hästi välja puhanud, ning see on hea. Tõusin püsti ja tegin voodi ära. Siis jäin korra kuulatama. All kostus hääli. Mind haaras suur hirm. Siis aga meenus mulle: "See on ju Brad sa lollike!"


Panin kähku selga hommikumantli ..


..ning suundusin alla.


Alla jõudes nägin köögis Brad'i. "Tere hommikust," laususin ma uuesti haigutades. "Hommik," vastas ta ning sammus minu juurde. "Ma mõtlesin, et läheks täna linna? Koos nagu. Kuskile niisama lõbutsema," tegi Brad suurepärase ettepaneku. "Tavai, ma tean isegi ühte head kohta. See just avati. Ma lähen vahetan kähku riided ära ja siis teeme minekut," laususin ma näost lausa särades.


Suutsin sellise komplekti kähku kokku sobitada ning ühe pisikese kiire meigi ka teha. Juba jooksingi alla tagasi.


"Okei, võime minna," lausin ma rahulikult ning Brad haaras mu käest. "Lähme siis," lausus ta rõõmsalt.


Kui me kohale jõudsime läksime kohe majja sisse. Seal nägime bowlingut, mida asusime ka mängima.


"JEEEHUUUU, nägid Janvier, jah? Kõik maha!! Ma olen ikka proff," eputas Brad üle suure mängusaali.


"Jesss, kõik maha!" hõikasin ma. "Jaajah, kah asi," narris Brad mind lapsikult.


Varsti tüdinesime bowlingust ära ja läksime hoopis rulluisutama. (Ärge mu kontsi tähele pange, (: ) Meil tuli see üpriski hästi välja.


Lõpuks hakkas meil nii palav, et pidime minema välja, et maha jahtuda. Viskasime end sinna samma maha ning meid ei huvitanud teised inimesed meie ümber, kes meid imelikult vaatasid.




Lõpuks hakkas vihma sadama ning me jooksime üle tee olevasse kohvikusse.


Kuna sellel mis-iganes-tädil oli mingi väga tähtis kõne pooleli, siis otsustasime lihtsalt natuke šampust juua.


Lõpuks, kui vihm oli juba järele jäänud, jõudsime minu poole tagasi ning siis pidi Brad kahjuks ära minema. Niisiis kallistasin ma teda kõvasti ja laususin, et helistagu ükskõik kuna.


Siis läksin ma sooja dušši alla.


Seejärel panin oma märjad juuksed rätikusse ning tegin pisikese lõunauinaku diivanil.
Kui lõpuks üles ärkasin, märkasin ma, et kell oli saanud 6. Läksin ülesse korrusele ning vabastasin oma niisked juuksed. Seejärel kuivatasin need fööniga täiesti kuivaks.


Kuna olin väga janune läksin uuesti alla ja jõin ühe mahla.
Siis koputas keegi uksele. "Kes see veel olla võib?" mõtlesin ma ning viskasin tühja mahlatopsi prügikasti.


Avasin ukse ja astusin välja. Järsku haaras Brad minust kinni ja kallistas mind tugevalt. "Ma lihtsalt ei suutnud ilma sinuta olla. Ma pidin sind nägema!" sosistas ta mulle kõrva.


Kutsusin ta sisse ja istusime mõlemad diivanile.


"Okei, ma pean nüüd minema. Ega sa ei pahanda, eks. Hommikul näeme," lausus Brad natuke kurvalt ning sammus oma kodu poole. "Muidugi mine. Hommikul näeme. Tšau!" lehvitasin talle, kui Brad üle tee läks.


Kohe, kui olin Brad'i ära saatnud helises telefon. Helistajaks oli Raul. "Tšau, kuule. Homme hommikul kell 10 stuudios on pildistamine spordi ajakirja jaoks. Ma mõtlesin, et äkki te Brad'iga tahaksite tulla?" küsis Raul kiiresti. "Jah, jah. Muidugi. Ma helistan kohe ja teatan ka Brad'i. Tšau!" vastasin ka mina kiiresti. "Väga hea. Homme hommikul kell 10 siis. Ära unusta! Tšauks!" rõõmustas teisel pool toru olev Raul ja lõpetas kõne. Samuti panin ka mina telefoni hargile ning läksin magama. "Ma räägin sellest homme Brad'ile," mõtlesin ma uinudes.


Täna hommikul tõusin ma väga kergesti ülesse. "Upsssss!" meenus mulle, et pidin helistama Brad'ile. Seega panin selga roosa-valge triibulise kleidi ning jalga ketsid. "Kell on juba 9.30!" ehmatasin ma, kui all kella märkasin.


"Tšau, kuule, pane kähku riidesse ja kobi siia!" rääkisin ma vist natuke liiga valjult, "Raul helistas eile ja küsis kas me tahaksime minna ühe spordi ajakirja pildistamisele. Koos nagu. Ma vastasin talle jaatavalt ja siis nüüd sa pead kähku siia tulema. Siis saame koos minna, sest ma ei tea kus see täpselt asub." "Olen juba teel, tsau kullake," vastas Brad kiiresti ja viskas toru hargile.
Ma otsustasin teda välja ootama minna.


Välja minnes pidin peaaegu pikali kukkuma. "Isssand, mis see veel on?" ehmatasin ma.


Minu õuel seisis väiksemat sorti kärts punane auto. "Kellelst ma selle sain?" piinas mind uudishimu. Juba hõikaski Brad kaugelt minu nime.


"Vaata, ma leidsin selle just hetk tagasi siit," rääkisin ma kiiresti ja üllatunult Brad'ile. "Arvasin, et sulle meeldib," vastas ta naeratades. "See on sinult?" ehmusin ma ja lõin teda vaikselt käega. "Lollakas oled? Ma ei saa sellist kinki vastu võtta," ütlesin ma ja istusin autosse. Minu järgi istus autosse ka Brad.


Seega otsustasime, et jätan auto siiski endale. Mulle tegelikult see väga meeldib. Läksimegi siis sellega pildistamisele.
Riputan siis need 2 pilti teile ka siia, mis ajakirja läksid.




Mulle eriti ei meeldi, aga 2. pilt on suhteliselt normaalne.
Siis lõpuks hakkasime tagasi sõitma. Olime juba kodu ees, kui....


..käis suuur pauk ja kõik läks valgeks.
Natuke aega peale seda suutsin ma end autost välja veeretada ja vaadata, mis toimub ümberringi.


Meile vastu sõitnud autos olev juht oli samuti proovinud ennast autost välja saada. Ta oli vist liiga kiiresti seda teinud ning kukkunud. Kuid proovib uuesti jalgu alla saada.


Läbi ähmaste silmade hakkas paistma ka kõrval istunud umbes 9 aastane tüdruk. Tema nägu oli saanud kõvasti vigastada.


Ja.. Minu kulla-kallis Brad oli vist samuti proovinud end autost välja saada. Arvatavasti ei suutnud ta ennast rohkem liigutada ning oli jäänud peaaegu liikumatult istuma, toetades ennast autole. "BRAD!!" karjusin ma nii kuidas suutsin. Kuigi sain ka ise aru, et häält minu seest peaaegu ei tulnudki. Üritasin end korralikult jalule saada ja Brad'i juurde minna. Kuid ma vist liigutasin end liiga kähku...


...Ma kukkusin maha ja lõin kõvasti oma pea vastu asfalti. Seejärel kaotasin teadvuse täielikult.



Kes jääb ellu? Kas keegi üldse jääbki ellu? Seda järgmises osas...

_____
sorrri, tean, et graafika ei ole kõige parem, aga palun proovige sellest üle olla,
vabandan veel kirjavigade pärast,

Loodan, et meeldis.