Mia memuaarid | 1. osa

See olen mina, Amelia Chambers, praegusel hetkel. Minu elu on nüüdseks küll praktiliselt läbi, aga ma võin ju ka kodus istuda ja nostalgiliselt sellest ajast, mil see veel kestis, memuaare kirjutada.


Oma loo alguses, 70 aastat tagasi, olin ma aga selline üsnagi jonnakas pisike kaheaastane plika nimega Mia Rhodes. Amelia oli küll mu ametlik nimi, kuid kõigile olin ma siiski Mia. Elasin koos oma ema, õe ja vennaga Chicagos. Me olime küllatki vaesed, seega meie kodu oli kõige odavamas lagunenumas ja ohtlikumas linnaosas. See oli ikka tõeline pommiauk. Ema ei lubanud meil kunagi majast kaugemale mängima minna, sest läheduses kogu aeg juhtus midagi. Öösiti kuulsime tihti, kuidas keegi maha lasti, kegagi rööviti või peksti. Õnneks meie majas elasid enam-vähem normaalsed inimesed. Kuigi kolmandas trepikojas elas üks liputaja...


See oli küllaltki vana ja kulund maja, kuid tegelikult kunagi nägi ta arvatavasti üsna ilus välja. Seal elas tohutult palju inimesi, meie korter oli päris suur võrreldes teiste omadega: see läks läbi kahe korruse. Tegelikult olid need küll kaks kokkuehitad korterit. Meile kuulus ka üks garaažiboks. Kuigi meie maja nägi väljast kole välja, siis ei saanud seda meie korteri kohta öelda. Ma ei olnud küll kõiki piirkonna kortereid läbi käinud, kuid niipalju, kui ma teadsin, oli meil üks ilusamaid kortereid seal vaeste rajoonis. Seda sellepärast, et kui ema vanatädi suri, sai ema päranduseks ta maja. Tädil olid aga suured võlad ja maja tuli seetõttu maha müüa, kuid mööbli saime endale ja ema nägi meie korteri kallal väga vaeva.

Ma otsisin mõned pildid sellest:

Õuest sisse tulles oli kõigepealt kitsas esiku moodi koridor, kust läks keerdtrepp üles korterisse.

Esikust sai minna garaaži.

Garaaž oli otsast lõpuni täis igasugust üleliigset sodi ja katkiseid asju, mida
mujale panna polnud. Seal oli ka meie vana auto, mida mu vend vahetevahel
üritas parandada. Peab tõdema, et see tõesti ei näinud eriti ilus välja.

Trepist üles minnes esimene tuba oli elutuba.



Elutuba oli mu lemmik ruum selles korteris. Seal oli väga palju lilli ja patju
ja ajakirju ja... üldse oli see väga asju täis ja veidike sassis, aga mulle
meeldiski nii.

Elutoast läks uks kööki




Köögi kõrval oli ema magamistuba.


Elutoa nurga juures oli ka tõeliselt pisike WC.


Ülemisel korrusel oli väike vannituba


Edasi tuli minu ja mu õe tuba


See oli nii roosa ja alati päikseline, ma tõeliselt armastasin seda tuba.

Viimane tuba oli mu venna oma





See on mu pere. Vasakul on mu vend Micheal, Mike kõigile. Keskel istub mu ema Lisa, paremal on mu õde Emma ja kõige all olen mina. Emma ja Mike vaidlesid alati, mäletan, et see käis mu emale väga närvidele. Mu ema oli 25 sellel pildil, pärit oli ta üsna rikkast perest, aga tal oli üsna mässuline teismeiga. Koolis ei käinud ta peaaegu üldse – tal polnud isegi põhiharidust. Selle asemel käis ta endast kõvasti vanemate meestega nurga taga joomas. 16-aastaselt jäi ta rasedaks ja kui mu vanavanemad sellest teada said, viskasid nad ema kodust välja. Sellest ajast saadik elas ta selles majas ja kasvatas oma lapsi. Ta käis ühes kohvikus õhtuti koristamas, sest kusagile mujale ta oma olematu haridusega tööle ei saanud. Ta ei olnud ka eriti ilus, seega rikka mehe võtmine oli välistatud.


Mike ja Emma olid kaksikud. Sel hetkel siis üheksased. Kuigi nad tülitsesid kogu aeg, olid nad siiski väga lähedased. Mina jäin neist alati kuidagi eraldi. Emmal ja Mikel oli ka teine isa kui mul. Neil polnud aimugi, kes ta oli, ema ei rääkinud meie kellegi isadest kunagi, aga ta pidi ilus olema, sest Emma ja Mike oli erinavalt emast väga ilusad. Mina ei mäleta oma isast midagi, Emma ja Mike olid teda küll näinud, kuid nad olid siis nii väikesed, et nad ei osanud pärast mulle kunagi eriti midagi ta kohta öelda.


Mike oli meie pere tark. Koolis läks tal alati hästi, tal tuli see kuidagi loomulikult. Talle väga meeldis ka korvpall. Selle mängimine oli peamine, mida ma teda väiksena tegemas mäletan. Mike unistas alati selle profitasemel mängimisest.


Emma oli teatud kui „ilus tüdruk”. Talle oli ikka antud seda välimust. Kuigi ta ei olnud kunagi nii tark kui Mike, tuli ka temalgi koolis kõik lihtsalt. Ta oli ka baleriin. Ma teadisn väiksena, et minust peab saama baleriin nagu Emmagi. Emma unistas New Yorgis tantsimisest. See unistus ei olnud tegelikult üldsegi väga ebareaalne, Emma oli oma tantsuklassis parim, ainus probleem oli tal selle eest maksmisega.

Meie majas elas kunstnik Antonio koos oma õetütre Mary Louga.


Antoniol oli korteris oma väike ateljee.


Selle seinaääred olid alati igasugust pahna täis. Välja arvatud üks nurk, kus modellid talle poseerisid.


Antonio oli nõus Emmale poseerimise eest maksma, et see saaks balletitundides käia. Emma töö ei olnud siiski lihtne – poosid, milles Antonio teda seisma sundis olid väga rasked ja neid tuli hoida kaua.

Ma olin nüüdseks kümneaastane. Põhjus, miks ma oma titeeast
nii kiiresti üle liikusin, on esiteks see, et ma ei mäleta sellest suuremat
midagi ja ma arvan, et keegi ei viitsiks lugeda sellest, kuidas ma potil käima
õppisin.
Ka teised mu pereliikmed olid muutunud.

Emma ja Mike olind nüüd 17 ja pidid päeva pärast keskkooli lõpetama. Ema oli siis 33. Põhjus, miks me nii ülespekstud välja nägime oli see:

See oli ema uus eluarmastus Peter, kelle lemmiktegevus oli diivanil teleka vahtimine ja teistel enda teenindada laskmine. Vajadusel andis ta ka kellelegi peksa. Igal reedel jõi ta end baaris täis ja kakles seal mingite jotadega ja igal laupäeva hommikul pidi ema Peteri kainerist üles korjama. Kuid ema oli täiesti veendunud, et Peter armastab ja kaitseb meid kõiki. Peter karistas meid kõiki väga karmilt iga tema reegli rikkumise eest. Meile kõigile olid tema poolt ranged piirangud peale pandud selle kohta millal, kus ja kui palju me midagi teha tohtisime. Tema tõttu üritasin ma võimalikult vähe kodus olla, et ta mind nii tihti peksta ei saaks, kuid samas ma pidin kindlasti õigel kellaajal kodus olema, sest vastasel juhul oleks ta mind ikkagi löönud.

Emma oli oma unistuse profesionaalseks baleriiniks saada peaaegu täide viinud. Päev pärast keskkooli lõpetamist pidi ta minema New Yorgi tantsuakadeemiasse balleti õppima. Kõik tema päevad möödusid stange ääres harjutades ja venitades.

Mike’i kavatsus korvpalluriks hakata oli ootama pandud. Ta oli nüüd pidevalt pea raamatus kolledži jaoks, kuhu ta meditsiini erialale sisse oli saanud ja Mike unistas nüüd arstikarjäärist. Tal olid selleks suurepärased eeldused ka, Mike oli alati väga tark olnud.

Mina olin suure õe jälgedes nelja-aastaselt balletikooli läinud, raha selle jaoks teenisin ma nagu Emmagi Antoniole poseerides.

Kuigi päris väiksena oli mu suurim unistus saada sama heaks baleriiniks nagu Emma, oli mul nüüd, kui see unistus täitunud oli, selline tunne, et ballet siiski polnud päris minu ala. Mulle küll meeldis tantsida, kuid ma ei sallinud selle konservatiivsust ja reegliterohkust. Riietus oli minu arvatas ka täiesti kohutav. Kui ma Emmale sellest rääkisin, siis ta ainult naeris mu välja ja ütles, et ma olin ju pisikesest peale tahtnud baleriiniks saada ja et balletist paremat pole.


See oli Antonio õetütar Mary Lou, kes ühtlasi oli ka mu parim sõber. Temaga koos veetsin ma selle aja, mil ma eelistasin mitte kodus olla. Ta oli ainus, kes tõeliselt sai aru, miks ma sinna minna ei saanud. Õhtul enne Mike’i ja Emma lõpetamist läksime me niisama tänavatele kolama. See ei olnud küll eriti ohtu, kuid ega kodus olles ka parem polnud.

Linnas nägime me hip hoppareid tänaval tantsimas. Ma olin sellest täiesti vaimustunud.

Me jäime meid minu tungival soovil vahtima päris hilise õhtuni, kuni Mary Lou mu otseses mõttes nende juurest ära tiris, sest ta teadis, et ma olin koju väga hiljaks jäänud. Ma väga ei tahtnud minna, sest teadsin, et nüüd ma saan kindlasti Peterilt peksa hilinemise eest.

Koju jõudes aga ei kuulnud ma Peteri sõimu ega näinud teda kusagil. Ma piilusin vaikselt tema ja ema magamistuppa ja leidsingi ta sealt.

Kuid naine, kellega ta koos oli, ei olnud kohe kindlasti mitte minu ema.

Ma ei teadnud, mida teha. Täisesti šokis olles taganesin kiiresti toast välja ja jooksin emale rääkima. Kui ma hommikul ülevalt korruselt alla tulin, jäin ma trepil vaikselt seisatama, sest kuulsin Peteritja ema vaidlemas.

Ema: „Kes see naine eile meie toas oli?
Peter: „Lits, mis see sinu asi on?“


Peter lõi ema näkku. Sel hetkel jooksin ma hirmunult üles
tagasi, sest Peter oli trepi poole vaadanud ja arvatavasti mind näinud.

Nagu arvata oligi kuulsin ma peagi trepil Peteri raskeid ja kiireid samme.
„Sul on uued kombed trepil pealt kuulata,plika, kas sulle tuleb austust ikka raskemal viisil õpetada.“ Karjus Peter mulle ja tõstis käe.
„Ei, ei, palun ei...“ jõudsin ma vaevalt haliseda, kuid juba tabas mind ta löök ja ma tundsin, kuidas mul põsest verd jooksma hakkas.
Sel hetkel tuli tuppa Mike ja ta karjus Peterile, et ta kohe temaga õue tuleks.

Ma nägin aknast, kuidas Mike õues Peteri peale karjus. Mitmel korral kuulsin ta suust oma nime .
Peter karjus vastu kasutades minu kohta sõnu nagu „väike hoor“ , „värdjas“ ja veel mitmeid väljendeid, mida ma eelistan siia mitte kirjutada.

Siis kaotas Mike kannatuse ja ta lõi Peterit kõhtu. Ma tõesti kahetsen, et ta seda tegi, sest ta sai umbes kümme korda kõvema laksu Peterilt tagasi.


Ma nägin ema hiljem elutoas nutmas. Hakkasin tema juurde minema, kuid Peter jõudis minust ette.

„Lisa, sa teaksid ju, et ma ei petaks sind. Ma armastan teid kõiki meeletult, ma püüan teid ju ainult kaitsa, see on karm maailm siin,“ rääkis ta emale. Väike kallistus ja ema sulas. Ning muidugi uskus ta iga selle tõpra sõna.

Õhtul läksime kõik Mike’i ja Emma lõpetamisele. Aktus oli üsnagi igav. Terve selle aja mõtlesin ma ainult sellest, et homme kolivad Emma ja Mike kodust ära. Homme pidime koju jääma ainult mina, ema ja Peter. Ma kahtlesin, kas ma nende järgmise seitsme aasta jooksul üldse ellu jään. Pärast aktust läksime kooli aeda perepilte tegema.



Peter suutis selle ajal jätta inimestele hooliva ja sõbraliku kasuisa mulje. Pärast meil muidugi tema hoolitsuse tõttu midagi ei toimunud. Läksime koju ja ma aitasin Emmal ja Mike’il kohvreid pakkida. Hilisõhtul kuulsin ma neid elutoas minust rääkimas.

Mike ja Emma muretsesid, mis minust saab, kui nad välja kolivad. „Ema, sa ei saa sellest mööda vaadata, ta peksab Miat. Täpselt samamoodi, nagu ta peksab sind ja meid,“ ütles Mike emale.
„Ta ei taha meile haiget teha, ta tahab meid ainult kaitsta, Peter armastab meid.“
„Ainus asi, mille eest Miat kaitsta tuleks, on Peter!“ hüüdis Emma väga etteheitvalt emale. „Peter ei tee talle midgi halba. Ta armastab teda, ta tahab teda ainult kaitsta...“
„Ema! Ärka üles, Peter PEKSAB teda, sa pead Mia eest välja astuma ja teda kaitsma...“

Ma istusin terve aja kõrvaltoas ja kuulasin pealt. Ma istusin seal edasi ka siis, kui nad juba oma jutu olid lõpetanud, mind pani tõsiselt muretsema, mis juhtuma hakkab, kui Emmat ja Mike’i enam ei ole.

Ja oligi Emma ja Mike’i lahkumishommik.

Mike kallistas mind pikalt ja kõvasti. „Ma ei tahaks sind siia üldse üksi jätta, ma ei taha mõeldagi, mis juhtuma hakkab.“

Emma tegi mu põsele musi ja ütles: „Helista kohe, kui ta sulle midagi teeb!“

Ma ei tahtnud, et nad läheksid. Ma ei tahtnud sinna Peteri ja emaga kolmekesi
jääda, aga midagi polnud teha.