Jesse &4

Hei jah, mina olen Jesse, üks kaksikutest. Üldiselt ma pole just kõige parema perekonnaga õnnistatud, aga käib kah. Mul on ajuvaba ema, 24/7 joogine isa & mis kõige hullem - katastroofiline hukka läinud õde. Ja peale selle on ta veel mu kaksikõde! Kohutav, kas pole? Aga see on tema ainuke positiivne tegevus, et ta oma pea ära blondeeris.. Vähemalt ei ole ma enam tema moodi. Muidugi oleme me nii erinevad, et kui ei teaks, et me õed oleme, ei arvakski keegi, et me seda oleme.. Aga mis ma nüüd temast räägin, räägiks õige endast.
Olen 16. aastane üpris hull tšikk. Mul pole just väga palju sõpru, aga see-eest on nagu palju ustavamad ja sallivamad kui mu õe Jessica klatšigorillad. Elan kohas, mis on küll ilus, aga siin on palju kummalisi kuulujutte võlukunstist, nõidadest jms.. Mina neisse aga ei usu. Olen juba muinasjuttudest välja kasvanud. Meeldib väga tegeleda kunstiga ja selle tegemiseks on mul ka oma kamber, mis on vääga hubane ja vahel, kui Jessica mulle väga pinda käib, lukustan end sinna tema eest. Muidugi mul poissi pole ega väga ei janune ka kellegi järgi, aga ikkagi oleks tore kui... Olla kellegi kaisus vahepeal või.. Või jah, õhtuti väljas jalutada. Enamus sõbrannad elavad minu kodust nii kaugel ja mina nende omast, et ei saagi väga nendega õhtuti kokku. Nädalavahetustel vahepeal teeme mõne pidžaamaka filmide, pitsa ja popcornidega, aga see pole päris see.
Üldiselt ma pole sugugi parem või erilisem kui keegi teine..



Ausõna, ärge küsige minu käest, mida Jessica siin pildil teha üritab.. Kas oma "muskleid" näidata või oma suud võimalikult torru ajada, et see lõpuks ära kukuks. Mina temaga igatahes ilastada küll ei tahaks.. Ökk. Ma jälestan seda tüüpi.. Jessica oli no palju ilusam ja normaalsem algklassides, kui ta polnud veel sellistest asjadest nagu huulepulk, jumestuskreem ega juuksevärv kuulnudki.. Peale seda.. No ma ei kannata teda kohe üldse! Tahaks tema asemel üldse venda endale.
Mind väga tegelikult ei koti ka, mis huvialad tal on ja kas tal neid üldse on, aga tundub, et varsti tal kukub küll nina või mõni silikoon ära.



Lausa võrratud vanemad.. Ei, tegelikult ma ei salli neid. Igal võimalikul hetkel nad ilastavad ja tatistavad üksteist täis ja.. Ja.. Papsi hingeõhk on lihtsalt öökima panev. Emal just väga kiita kokaoskus ka pole, aga vähemalt saab nende käest raha, et korraliku sööki koeratoidu sarnase jura asemel osta.



Ja minu HAGRID!!! Minu kõige kallim olend siin maamunal.. Jap, võib tunduda meeletult lapsik, et ma armastan ülekõige koeri ja tema on just minu armastatu, aga.. Aga jah, paraku see nii on. Ma kulutan põhiliselt pool oma taskurahast tema peale, et ta ei peaks ema tehtud solki sööma..

Ah aju on nii tühi, et ime üldse, et te sellist blondiinijuttu pähe üritate toppida. Lucky you, et üldse sellest sotti saite..

***
Ausõna, muud sissejuhatuse jaoks pähe ei tulnud.

Jah, on tore vaadata vahepeal mingeid ajuvabasid saateid Top Shopi reklaamide asemel. Seda tegi ka Jesse ühel laupäevasel lõunal. Muidugi rikub kõik alati Jessica ära ja seda tegi ta ka seekord.
"Mis sa vahid multikaid vää?" tuli ta elutuppa röökides mõnitavalt, "ongi multikad, hihi!"


"Mis sa vahid koguaeg selliseid multikaid vä?" küsis Jessica. "Kas sa vait olla ei saaks?" küsis Jesse ta käest tüdinult, "ja palun ära nihele siin, ma ei saa-"
"Multikaid vaadata, saan aru," ütles Jessica irvitades. "Tegelikult ma tulin sinuga rääkima ühest peost, mis toimub siin täna. Vaata, emps ja paps lähevad kuhugi ära õhtul ja tulevad alles hommikul."
"No ja, sa soovid siis, et mina peaksin toas lukutaga istuma nagu tavaliselt?"
"Ei, ma käsen sul peole tulla."
"K ä s e d? Ei tea, miks küll?"
"Ah, niisama, igatahes, sa pead tulema, okei?"
"Em.. ma lähen parem nüüd kööki sööma," ütles Jesse lõpuks ja kõmpis kööki, et lõunat süüa.


Kui Jesse pitsa valmis sai, tuli ka kööki ema, kes hakkas samuti sööma. "Kas Jessica juba rääkis sulle, et me lähme issiga täna õhtul välja? Oleks tore, kui sa teda ei kiusaks.. Ma annan talle raha ka, et ta endale süüa ostaks ja muud sellist head kraami," ütles ta võileiba mugides. "Aga mina, kas mina ei saagi raha?" küsis Jesse segaduses olevat. "Ei, küll ta annab sulle enda juurest midagi, ta on ju nii lahke! Kas paremat õde leidub kuskil? Ei ilmselt. Aga ole sina hea ja ära käi talle närvidele, palun sind.." rääkis kaksikute ema Mira pika jutu maha.
"Ah, mida iganes.." pobises Jesse seepeale ning talle meenus see peojutt. Ilmselt oli see Jessica saladus ja ta teeb selle peo salaja, ilma et vanemad sellest midagi teaksid. Äkki rääkida sellest emale, et viimane ei arvaks Jessicast koguaeg nii hästi? Või.. või minna ikka peole ja jääda vait? Hmm..
"Me oleme rääkinud," ütles seejärel Mira, tõusis lauast ja läks nõusid pesema.


Kööki jooksis otsemaid isa Dean, kes võttis Mira oma embusesse: "kas kuuma suudluse eest saab ühe maitsva lõunasöögi?" küsis ta samal ajal, kui üritas inglinägu pähe teha. "Seda saad sa küll alati, kui vaid tahad.." ütles Mira moosiva häälega ja suudles sügavalt Deani. Jesse tundis, kuidas okse kohe kurgust üles tuleb ja jooksis köögist välja. Miks ta peab iga päev sellist halba hingeõhku juba mitme meetri tagant taluma ja veel sellist jäledat vaatepilti ka?


Jesse läks oma tuppa, et tsekkida riidekapi sisu. Kas on õhtuks midagi selga panna? Ja mida üldse selga panna? Igatahes otsustas ta sinna minna selle asemel, et lukutaga oma toas lihtsalt passida ja kummikomme süüa. Jesse arvas, et seekord tuleb normaalne seltskond, äkki on see ka põhjus, miks Jessica teda seekord peole kutsus.
Nüüd oli aga Jesse'l kapp läbi kontrollitud ja õhtune riietus valitud, tuleb vaid õhtut oodata.

Õhtul.


Kui Jesse end oli ära kontrollinud, kas soeng ja riietus sobib, läks ta elutuppa, sest Jessica kutsus teda. "Nii, ma tellisin just pitsat.. See peaks varsti kohale tulema ja sina võtad selle vastu. Rahvast hakkab vaikselt juba tulema ka. Ole mureta, inimesi väga palju ka pole. On arusaadav? Ja sina teenindad meid ka täna õhtul."
Jesse noogutas selle peale, kuigi ta ei tahtnud väga mingi teenija ka teistele olla. Tuli vaid kõige sellega leppida või muidu teeb Jessica ta maatasa.


Pidu oli juba täies hoos ning kõik kutsutud inimesed olid kohal, kui sisse astus üks pangisoenguga üleni vinnilise näoga tüdruk. "Kes sind veel siia kutsus, ah?" lõugas Jessica talle üle muusika. "Ma mõtlesin, et ma olen endiselt sinu kambas ja olen ka peole kutsutud," ütles see tundmatu plika ülbelt. "Pealegi, kes keelab tulla?"
"Misasja? SINA OMA JALGA SIIA MAJJA EI TÕSTA, KAS SAID ARU???" karjus Jessica veel kõvemini. Kõik tantsijad ja üldse peolised olid vait jäänud ja vahtisid kahe ülbe tibi poole. Kohe aru saada, et see vinniline mutt oli kunagi Jessica kambas olnud. "Ma ei oota siia pannisoenguga lehmi, nii et kao minema!" karjus ta ja viskas panninäoga tibi välja. "Vot nii, võime peoga jätkata," lausus ta rahulikult seepeale.


Lõpuks tuli ka maitsev pitsa kohale ning Jesse võttis selle vastu, ulatades raha pitsa toojale. "Mmmm, kui hästi see lõhnab ja maitsest veel rääkimata!" ütles Jesse endamisi.


Pitsat läks väga vähe, aga õlut läks VÄGA palju. Enamus tüübid olid juba täis kui hakati kolmandat viinapudelit lahti tegema. Lärm oli tohutu ja mõnes nurgas oli ka okse. Kõik röökisid üle muusika ja lõpptulemus on kõrvadele kui ka silmadele kohutav.


Pidu oli endiselt suures hoos. Muusika oli hea, mõned joobes mutid olid maha rahunenud ja nurka tukkuma jäänud. Peaks mõni teine kordki pidudest osa võtma, mõtles Jesse muiates. Tantsimine tuli isegi hästi välja.


Õhkkond läks majas lämbeks ja oli vaja värsket õhku. Jesse otsustas minna välja, et niisama istuda vaikuses. Õues istus lõkke ääres üks kutt, kes oli juba peo alguses teistest suhteliselt eemal olnud. Jusiis naudib üksinda olemist.


"Tohin ma sinuga ühineda?" küsis Jesse viisakalt. "Ee.. Muidugi. Väsisid sees ära või?" küsis kutt. "Ei jah, väga segaseks läks seal kõik ja lärm oli ka tohutu.. Ma olen muidu Jesse," lausus Jesse sõbralikult. "Mina olen Matt," tutvustas poiss end naeratades. Ta sügavsinised silmad olid nii lummavad ja täis soojust. Jesse sõna otseses mõttes sulas lõkke ääres. Korra vaikuses passinud, küsis ta: "miks sa teistega siis ei tantsinud?" "Mulle ei meeldi väga selline seltskond, aga ikka on parem siin olla, kui passida väikeste õdedega kodus.. Kui sa vaid teaks kui tüütu see on.." ütles Matt. Jesse polnud kunagi kohanud kutti, kes räägiks väikestest õdedest või ei tantsiks. "Jah, üldiselt sama siin, üks lõbus õhtu kuluks küll muidu ära," ütles tüdruk seepeale.


Korraga hakkas Jessele tunduma, et väljas on jube külm. "Prhh, sul külm pole siin istuda või? Isegi lõkke ääres on jahe.." lausus ta värisedes üle keha.
"Tule siis minu juurde," vastas naljatledes Matt, "minu juures on alati soe."
"Kas sa oled koguaeg tüdrukutega nii lahke või on sul lihtsalt selline õhtu?" küsis Jesse. "Oleneb ju.. tüdrukust. Ega ma kõigiga sääne pole.. Näiteks nagu Jessicaga," vastas järjekordselt Matt.
Jälle vaikus. Sõnad oleks justkui mõlemal otsa saanud või lihtsalt ei tulnud suust välja.


Järsku tundsid mõlemad üksteise vahel nii suurt tõmmet, et haarasid üksteisest kinni ja siis.. Jesse tundis justkui, et ta on leidnud lõpuks ometi endale selle õige. Matti juuksed olid nii mõnusalt kohevad, ta naeratus oli nii sulatav ja tema embuses oli nii kuradima turvaline.
Kuid seda ei juhtunud..


Selle kõige ilusa rikkus ära üks kuradima loll plika, kes jooksis kiiresti uksest välja ja karjus kõigest kõrist: "POLITSEI, JOOKSKE, POLITSEI!!! KEEGI ON POLITSEI KUTSUNUD!!!!!!!!!!"
Jesse vaatas kiiresti maja ette ja nägi seal undavat politseiautot, kust jooksis üks tüseda võitu naine välja. Mida see veel tähendama pidi?
Majast kostis valju muusikat ja karjeid.

***

vabandust, kui pildid korduvad, kui on neid liiga vähe või erinevate suurustega, sest ma lähen kohe suuurest väsimusest magama, aga ma ju siiski lubasin teile, et saate selle osa täna.. või siis nüüdsest homme.

hoiatan, et on suhteliselt igav mõned iluvead võivad ka olla :/


"Nii, räägi mulle, mis teil seal peol juhtus.. Kust alkoholi saadi?" ütles tõsine politseinik. Peolt oli põgenenud paar tüüpi, kellele politsei jälile ei jõudnud, aga ülejäänud viidi kõik jaoskonda ja kuulati läbi. Tuli ka kord Jesse versiooni sellest peost kuulata.
"No.. mu õde tahtis peo korraldada, sest vanemad läksid ära. Õhtul tuligi rahvas kohale, aga.. aga ma tõesti ei tea, kust nad alkoholi veel välja muukisid! Ausõna, ma ei valeta. Mina käisin ainult pitsal järel.. Ja peol ju väga palju noori ka polnud, enamus olid juba kahe tunni pärast täis ja -" rääkis oma versiooni Jesse, endal hirm nahas.
"Tüdruk, räägi nüüd juttu mitte ära vahi minu nahktooli või siis seda.. A, kuule riputa oma jope siia üles," ütles politseinik ja osutas näpuga nagi poole, kus rippus saunalina. "Em.. mul pole ju jopet.." ütles talle Jesse. "Ah, jajah.. aga jumal küll, räägi edasi.. ära vahi minu lillepotti siin! Jah, eile toodi üks narkomaan siia, kes koperdas sellele lillele otsa ja peale seda ma veel kogemata.. Noh, häda oli. Räägi nüüd!" Jesse vaatas politseinikut imelikult, kas ta on tõesti hullumajja sattunud?


"Ee.. ja siis, noh mina läksin välja värsket õhku hingama ja seal istus-"
"KES SEAL ISTUS?" küsis politsei väga juhmi häälega nii, et suust tatti lendas.
Jesse tundis, et tahab seal kohe ära joosta. "No seal istus üks kutt nimega Matt ja siis ma läksin tema juurde ja istusin sinna maha ja.. Siis me rääkisime niisama ja siis jooksis üks tüdruk õue ja möirgas, et politsei tuleb. Kõik."
"Ahah, võid minna. Ma teavitan sinu vanemaid ka.. JA VAATA, ET SA MU LILLEPOTI OTSA EI KOPERDA!"


Hommikul ärkas Jesse oma ema kisa peale üles. "Ärka üles, jumal küll!" röökis ta. Tüdruk venitas end voodist üles ja hõõrus silmi, et selgelt näha.


"Ja miks sina mulle eile ei tulnud ütlema, et su kullakallis õde plaanib pidu? AH? Siis poleks meil praegu jamasid politseiga ja mis iganes veel! Nagu meil veel muresid vähe oleks.. Sa jääd koduaresti sellepärast, oleksid võinud oma õe plaanidest meile teatada!" karjus Mira. Jesse tundis, et ta peab KOHE pesema minema, enne kui ta juuksed politsei ja ema ila pärast peast kukuvad.


Kui Mira hakkas toast lahkuma, teeskles Jesse, et ta lööb oma emale jalaga tagumikku. "MIDA KURADIT???" karjus ta ja lõi jalaga vastu voodit.


Jesse läks arglikult kööki ja võttis endale Panda hommikuhelbeid. "Politseist helistati ja öeldi, et su õde, kes pole asjas üldsegi süüdi, et tahtis pidžaamapidu enda sõbrannadega teha, saab alaealiste karistuse! See tähendab seda, et meie saame karistuse, rahatrahvi! Ja kust sa üldse neile viina ja õlut hankisid, ah?"
Jessel läks kaks suurt panda kera kurku: "MISASJA? MINA JA ÕLUT? MIDA???? PIDŽAAMAPIDU?? EI NO.. MIDA KURADIT??!?!??!" karjus ta nii, et nõud köögis klirisesid.
"Kuidas sa julged minu peale karjuda! Mina usun juhuslikult sinu õde ja sina oled mulle alati valetanud! Sa saad kaks nädalat koduaresti! Vot nii!"
Jesse jäi vait, aga ta teadis, et asja ta nii ei jäta. Või et tema tõi õlut ja viina? Ahnii.


"Miks sa koolis pole?" küsis Dean, kui Jesse elutuppa läks. "Oot.. Misasja, täna on.. oot.. ei.. misasja.. täna pole ju koolipäeva?"
"HAHA, tünga said!" kiljus Dean. Tüdruk tegi sellise näo pähe, justkui oleks munadeta kummitust näinud. "Igatahes, ma tahaksin linna minna, viitsid mind viia?" küsis ta sõbralikult.
"Ei viitsi, pealegi oled sa ju koduarestis. Ei mäleta või?"
"Aah.. Ei no jah, see veel puudus.." virises Jesse ja läks jalgu lohistades enda tuppa, mõttes veeta päev siis raamatute taga.


Kell oli juba üpris palju, kui Jesse läks vannitoas end korda tegema ning magama minekuks sättima. Kui hambad pestud, nägu puhastatud ja tagumik pühitud, mõtles ta minna rõdule värsket õhku hingama.


Rõdul koperdas Jesse kohe mingi viinapudeli otsa, mille järel käis suur klirin. Ta papu tuli koperdades jalast ära ja Jesse hakkas seda tagasi jalga sättima. Oeh, kui ilus see vaade on.. Tahaks praegu kõige kõrgemal korrusel elada.. mõtles ta endamisi, vaadates seda suurt kortermaja, mis asub üpris nende maja lähedal.


Järsku kuulis Jesse samme ja hetk hiljem oligi Matt tema rõdule hüpanud. "Sa ehmatasid mind niii väga!" tegi Jesse silmad suureks. "Nojah, aga ma tulin sulle midagi ütlema.. sa meeldid mulle," ütles poiss. "Ävv.. sina mulle ka, aga kuidas sa teadsid, et ma siin olen?" küsis Jesse.
"Ma jälgisin sind," ütles kavalalt poiss. Jesse punastas. Vahest nägi Matt seda ka, kuidas ta oma toimetamisi vetsus tegi? "Eiei, ega ma midagi paljastavat ei näinud," ütles kiiresti Matt, justkui teades, et Jesse seda sama mõtles.


"Meil jäi eile üks asi pooleli.." ütles Matt ja hakkas Jesset pööraselt suudlema. "Wouwouu, sa hoogu väheke ei lähe või?" küsis tüdruk ja naeris, "pealegi, mida sa siin teed?"
"Ah.. mul hakkas nende õdedega kodus igav.. tead küll. Õnneks sain politsei käest ka lahti.. kuradima loll oli no.. hakkas oma lille seal potti ümber istutama.. no milleks selliseid tatikolle sinna veel tööle vaja? Aga meil vedas ju."


Järsku käis üks kuradima kõva pauk ja koerakuudi kõrval hakkas mingi ilutulestiku moodi värgendus põlema. "Mida see veel tähendama peaks?" karjus Jesse üle selle lärmi.


"Ma ei tea, aga ilmselt midagi halba, ma pean minema!!!!!!" karjus Matt vastu ja jooksis otsemaid minema. Jesse jäi ammulisui talle järgi vaatama ja hetk hiljem jooksis enda tuppa.


"Tule nüüd püsti, paksmagu! Hihi!" kiljus üks väga ülbe hääl hommikul. Jesse ei saanud midagi aru ja röögiti jälle: "aru ei saa vä? Tule marss üles!"
"No mida kuradit.." pobises ta ja tõusis aeglaselt voodist püsti.


"What the..?" jäi Jesse moll töllakil tüdrukuid vaatama. Jaja, ta tundis neid, kohe liigagi. Üks nendest oli kooli kõige hullem bitch Kuru ja teine tema KULLAKALLIS õde Jessica. "Issand kui paks sa pidžaamas välja näed, hihi!" kiljus Kuru. "Tule siia, paksmagu.. Meil on sulle midagi rääkida. Kas ma lähen empsile kitule, et sa eile selle tondiga väljas käisid? Ma arvan, et jaa.. Aga meil on vaja üks väike diil teha," ütles väga ülbelt Jessica. "Mis diil? Nüüd hommikul? Kuulge.. ma tahan magada.." ütles vinguv Jesse.
"Paksud magavad ainult nii kaua! Meil on sulle jutt. Sa lähed ja tunnistad emmele üles, et sa ostsid õlled ja viina või sa veel kahetsed seda.. Ja sinu Matt kahetseb ka.."
"Misasja? Mida teiesugused gorillad ikka meile teha saavad? Topivad voodisse suhkruvatti? No.. kõlab julmalt,"
"OLGU! Siis lõikan ma Kurul käe otsast selle taskunoaga ja määrin sinu tema verega kokku, sina jääd ikka süüdi!! hahahhahahahha! Kuidas meeldib?" irvitas endiselt Jessica, aga Kuru tegi lolli lehma näo pähe: "möh?"

*****
EI TE EI PEA LÕPPU LUGEMA, MUL OLI HOOPIS MIDAGI MUUD PLAANIS AGA TÄNU KURULE JA TEISTELE SUITSUMEESTELE LÄKS MEELEST ÄRA :] suht pointless osa ka muidugi.

„Kas te olete joonud midagi või?“ küsis Jesse, „pealegi.. kuidas te seda üldse tõestada saate, et ma eile väljas käisin? Kes lubas üldse TEIL mind luurata?“
„Oumaigaad, kas sulle pole ikka veel kohale jõudnud, et ma olen emme ja issi lemmiklaps? Mind nad usuvad ALATI, hihi!“ irvitas Jessica, „pealegi, keegi ei keela meil sind luurata, ega sa mingi looduskaitse all pole!“
„Ah, mulle aitab, varem või hiljem saan oma ühe nädala koduaresti juurde.. tõmmake uttu nüüd, ma ei taha teie krohvilõustu näha!“ karjus neile Jesse.
Jessica & Kuru läksid irvitades minema, jättes ülimalt vihase Jesse enda tuppa. „Kuradima lehmad.. miks mina? Miks just MINA?“ karjus ta endamisi ja see sundis teda jälle oma mööblit peksma.


Hetke pärast astus tüdrukute ema tuppa sisse ja kisendas jälle: „no jumal, kas sa ükski hommik ei saa õigel ajal sööma tulla?!“ Ja sammus toast välja. Jesse kirus jälle endamisi ja hõikas talle järele: „ma ei taha süüa!“
Ta pani ennast riidesse, võttis koti ja läks toast välja.


„Paps, kas ma täna tohin välja minna? Paluuuun.. sa oled ainuke siin majas veel, kes on normaalse mõistuse juures..“ pinnis Jesse Deani. Muidugi ta iroonitses selle viimase ütluse osas. „Hmm.. no okei, seda annab korraldada.. sa oled ikkagi minu lemmiktütar..“ vastas Dean, mille peale Jesse jäi seisma ja mõtles: kas see vastab tõele või ütles ta seda ainult sellepärast, et mina olin talle enne öelnud, et ta ainukesena normaalse mõistuse juures on?


„Näe võta raha ja mine taksoga. Ma ei hakka pärast emale rääkima, miks ma sul minna lubasin ja muud sellist. Ära kellegile midagi ütle ka, eks ole?“ ütles Dean vaiksemalt ja sammus kööki tagasi. „Jess!“ hõikas Jesse ja kutsus mobiiltelefoniga kiiresti takso, enne kui keegi peale satub.


Natukese aja pärast tuli maja ette takso ja Jesse hüppas kiiresti autosse sisse. „Palun Õhtupooliku kohviku juurde!“ ütles ta taksojuhile ja sättis end mugavalt istuma. Õhtupooliku kohvikus oli alati kõike head ja paremat süüa ning vahest sai ka sõbrannadega seal juhuslikult kokku põrgata.


Pärast 10 minutit oligi takso jõudnud Õhtupooliku ette. Tüdruk ulatas taksojuhile raha, tänas ja astus autost välja.


Kohvikus oli hea saiakeste lõhn, õhkkond oli rõõmus ja sees oli palju-palju soojem kui väljas. Jesse valis endale laua välja ja jäi ootama, et keegi ettekandjatest tema juurde tuleks.
„Ee.. mina sooviksin puuviljasalatit,“ ütles ta ettekandjale, kes oli natukese aja pärast tema juurde ilmunud.


Oodata ei tulnud kaua, sest puuviljasalatiga läheb väga vähe aega. Jesse vaatas vahepeal kohvikus ringi ja luges ajakirja, mille ta enda käekotist leidnud oli. Siis aga märkas ta ühte väga tuttavat kutti. Jah, see oli Matt. Ta istus ühe plikaga temast paar lauda eemal. Jesse tundis, kuidas tal 'kops üle maksa tõusis' ja tahtis püsti tõusta, aga ei hakanud veel skandaali korraldama. Temal ja Mattil olid nii soojad suhted ja nüüd ta näeb midagi sellist.. Huvitav, kes see tüdruk on? Kahju, et ta seljaga minu poole on.. mõtles Jesse.


Salat toodi kohale ja Jesse sõi selle kiiresti ära. Ta kavatses oodata nii kaua kuni Matt lauast tõuseb ning siis joosta tema juurde. Seda aga pidi kaua ootama. Vahepeal tellis Jesse endale jäätisekokteili ja jõudis sellegi ära juua.
Õhh, no ta võiks juba püsti tõusta! Mõtles tüdruk jälle.


Ja hetk hiljem oligi kuulda Matti ja selle tundmatu laua poolt tooli kriginaid. Jesse hakkas ka vaikselt püsti tulema ja läks siis kiire sammuga Matti poole. „Tšau, Matt!“ hõikas ta poisile. Matt jäi tardunult seisma ja ütles vaikselt: „Ee.. Hei! Ma ei teadnudki, et sina ka siin oled..“
„Näha jah, et sa oled kellegi endaga kaasa võtnud,“ ütles talle Jesse kiiresti, võib-olla oli tema häälest ka aru saada, et teda valdab viha. Ja siis pööras see tundmatu tüdruk end näoga Jesse poole ja jäi samuti tardunult seisma, aga hetk hiljem manas ta näole vastiku irve. Jesse tundis, kuidas ta vihast kohe plahvatab ja oleks peaaegu tüdrukule kallale läinud.. SEE TÜDRUK OLI KURU!!!


„Tule. Kohe. Siia!“ ütles Jesse Mattile ja kiirustas kohvikust välja. Matt järgnes talle. „Mis on?“ küsis poiss. „Ah, et mis on! Seda on, et ma arvasin, et MEIE käime, aga nüüd sa tuled minu õe parima sõbrannaga kohtama otse minu nina alla!!“ karjus Jesse.
„Tsss! Vaiksemalt.. Me ei kohta! Ma luban seda! Ta lihtsalt kutsus mind hommikut sööma.. No ja ma olin nõus, sest ma arvasin, et sul on ikka see koduarest peal, aga tuleb välja, et ikka ei ole..“
„JAH! Vot selles asi ongi, et siis kui mul on koduarest peal, siis saad sa iga suvalise tainapeaga siin väljas käia, samal ajal kui mina üksi kodus enda toas pean passima ja mõtlen ainult sinust! Nii palju sa siis hoolid minust või.. Kui sa üldse hoolid! Ma arvan, et meil on nüüd lõpp peal, kui sa üldse kunagi minu vastu midagi tundsid või kui sinu arust üldse meil midagi olnud on! Sa võid mind unustada ja om


Jessel jooksid vihapisarad mööda nägu, samal ajal kui ta kodupoole ning seal kohe rõdule jooksis.


see pilt on suht 'imelik' jutu kohta tulnud, aga Jessica nagu räägiks siin Jessega
„Oi, mis titakene meil siin on? Mis sul nüüd viga on, said järjekorse arestinädala juurde või?“ küsis üks ülbe ja mõnitav hääl ning see kuulus ilmselt Jessicale. Jesse just ei jooksnud enda tuppa, sest seal võis ta kindlasti oma õde kohata, aga ta justkui teadis, et viimane oma suuna just rõdule võtab. „Sina plaanisidki seda Kuruga, jah?!“ karjus Jesse talle, endal pisarad terve näo katnud ja ninast tuli tatimulle.
„Iuu, sa ajad mul südame pahaks. Oot, misasja, mida meie siis korraldasime?“ ütles Jessica tõsiselt juhmi näoga.
„Seda, et Kuru ja Matt käivad! Ma nägin neid täna koos!“
„Misasja? Mina pole midagi teinud! Ta tuli täna hommikul ainult ütlema, et ta oli sind ja Matti koos näinud, mitte midagi selle kohta, et talle poiss meeldib! Issand, ma pean talle helistama!“ kiljus Jessica ja jooksis rõdult ära.

***
suht weird osa, aga noh XD vähemalt saite selle.

Olen jõudnud otsusele. Otsusele, mis ei pruugi olla õige, aga hetkel ma ei näe selles midagi valet ka. See muudaks mu elu. Kas paremaks või halvemaks, seda ma veel ei tea. Aga kindel on, et mu elu võib muutuda. Ma kavatsen ära joosta...edasi minna...siit lahkuda...elada paremat elu. Kuhu ma lähen, seda ma veel ei tea, aga kuhugi ma ikka ajutiseks minna saan. Olen kaalunud oma sõbrannasid, aga nemad hävitasid meievahelise suhte, sest ma pidavat eriti nõme olema, et ma neid peole ei kutsunud ja et mul pole oma poissi ja mida kõike veel.


Kuid ma kardan, et minu mõtteid nähakse läbi. Ma kardan, et jään vahele ja mu plaanid ebaõnnestuvad. Aga ma ju ometigi pean sellest kõigest välja vingerdama. Kui ma jääksingi oma mõttetu perekonna juurde, et muutuks mu elu mitte üks põrm ja ma peaksin veel kaua-kaua piinlema. Sellepärast ma kardangi astuda suure sammu edasi..


Jesse kõndis mööda pimedat tänavat kuni leidis selle maja, mida otsinud oli. Ta lasi uksekella ja jäi ootama, kuni keegi uksele tuleb. Natukese aja pärast oli kuulda kellegi samme teiselpool ust ning ukse tegi lahti see, keda Jesse näha tahtiski.


„Eee... Jesse? Mida sa siin teed?“ küsis Harry.
„Em, tsau. Meil on noh..vaja rääkida. Mul on ühte teenet vaja. Kas ma saaksin..?“ vastas Jesse veidi kohmetult.
„Õige jah, tule edasi“ ütles Harry.
Jesse läks majja sisse, vaatas korra ringi ja läks Harry järel kööki.


Harry hakkas köögis kohvi tegema ja külmkapis tuhnima. Jesse ei osanud midagi teha ega öelda ja istus toolile. Viimaks sai Harry oma asjadega valmis ja tuli ka istuma.
„Noh, sa ilmselt nüüd küsid, et miks ma siia tulin ja ma arvan, et kuidagi saan ma sulle ka vastata. Ma tulin kodust ära..kuula..ja mõtlesin, et liiguks eluga edasi. Ma oleks ilmselt sinna majja ära hallitanud oma õe ja haiglaste vanematega. Ja et kas ma saaksin ühe öö sinu juures...veeta?"
"Oota, sa tulid kodust ära? Miks? Ühe öö...Ühe?" vaatas Harry Jesset ega mõistnud midagi.
"Jah, kõigest ühe öö. Kui sulle muidugi sobib.. aga kus su vanaisa on?"
"Ah eh...eem, ta läks ära. Või noh, mitte kodust ära nagu sina, vaid lihtsalt...vahet pole."
"Jah olgu, tänud, et mind ikka vastu võtad ja väga hea kohvi on," ütles Jesse lõpetuseks ja naeratas.


Jesse käis veel vannis, pesi hambad ära, pani juuksed patsi ja teised riided selga. Ta kõndis kööki tagasi, et vaadata, kus on Harry, kuid teda polnud seal. Jesse läks Harry tuppa ja avastas, et poiss ongi seal.
"Hm, kus sa siis mind magama paned?" küsis Jesse muiates, kui ta tuppa sisenes.
"Aa, õige jah. Sa magad minu toas, ma arvan, et lähen ise vanaisa tuppa," vastas Harry ja tõusis arvuti tagant püsti. "Ma võin sulle puhtad voodiriided tuua, oota ainult natuke," ütles ta kohe ja läks toast ära.


Kui Jesse juba pehme ja paksu teki all oli, tundis ta end üsna hästi, kuigi mõtetes jooksid kümned küsimused ja kõhklused, et kas ta tegi ikka õieti, et kodust ära jooksis. Varsti sulgeski ta oma silmad ja vajus sügavasse unne.


Hommikul ärkas ta selle peale, et aknast paistsid sisse säravad päikesekiired. Jesse tõusis voodist püsti ja läks kohe kööki. Seal ootasid teda võileivad ja värske kohv. Tüdruk valis kõige ahvatlevama vorstileiva välja ja hakkas seda mugima.


Hiljem küsis ta Harrylt luba arvutis korra käia. Jesse läks oma kirjakasti ja avastas sealt kirja Mattilt. Veidi kõheldes avas ta selle ja hakkas lugema:
Kallis Jesse, ma tean, et olen täielik idioot olnud, aga päriselt ka, ma ei valeta! Ma ei olnud Kuruga kohtingul. Ta lihtsalt kutsus mind sööma. Ja see on ka kõik. Ja pealegi ma tean, et sa jooksid kodust ära. Palun tule tagasi meie juurde, sul pole vaja selle tühise arusaamatuse pärast ära joosta! Me kõik muretseme. Isegi kui sa ei tule, siis ma leian su. Ma luban seda, sest sa oled mulle väga-väga tähtis. Sa meeldid mulle väga. Ma ei valetaks sulle kunagi.
~Matt
Jesse mõtles natuke ning pani kirja kinni. Isegi, kui see jutt pidi tõsi olema, ta ei läheks koju tagasi. Ma olen paremat elu väärt, mõtles ta.


Ma tegin seda ometi. Ma tulin kodust ära! See PIDI olema õige otsus. Ma olen selles kindel, et mu elu tuleb edaspidi hea ja ma loodan, et keegi ei leia mind. Ma ei taha enam kunagi näha Kuru, Matti ja oma perekonda. Ma tunnen..vabaduse hõngu.
Jesse otsustas tulla Harry juurest ära, sest ta pidigi sinna ainult üheks ööks jääma. Tal on omad plaanid, mida leida, keda leida, kuidas edasi elada.


Jesse tundis väsimust, kui oli juba pika tee maha kõndinud. Ta otsustas istuda maha ühe tiigisarnase asja juures. Ümbrus oli väga ilus ning taevas oli väga selge.


Peale puhkamist oli vaja minna edasi üha sügavamasse metsa. Jesse avastas äkki, et õues on kuidagi väga jahe ja pime ning ta otsustas lõkke üles teha. Äkki hakkab nii soojem. Kuid kus ta öö veedab, seda ei teadnud keegi.


Natuke aega lõkke ääres istunud, oma mõtteid mõtisklenud ja niisama tühja vahtinud, kuulis tüdruk järsku mingeid prõksatusi. Nagu oleks keegi oksa katki astunud. Kohe nende sammude järelt tuligi ühest tihedast põõsast välja Harry.


"MIDA KURADIT KAS SUL ARU KA PEAS ON??? EHMATAD NIIMOODI!!! Ma võin kihla vedada, et sul oleks see sita keema ajanud!" lõugas Jesse metsas.
"Tsss, ära niimoodi ka nüüd röögi. Rahu, see olen ju ainult mina, eks ole," vastas Harry rahulikult ja naeris.
"Siin pole midagi naljakat, ma olen šokiäärel!"


"Istu nüüd maha ja ma peaks ütlema, et mõnes mõttes oli küll loll tegu põgeneda ilma varustuseta," ütles Harry Jessele tõsiselt. Tüdruk tundis veidi piinlikust, sest tõsi ta oli, et tal polnud mingit varustust. Ei süüa, juua, taskulampi, magamiskotti, riideid.
"Jajah, aga kuidas sa mind üles leidsid?"
"Jälitasin sind natuke. Proovisin kuidagimoodi vahepeal maha jääda, et sa mind ei näeks," vastas Harry, "võta nüüd vahukomme ja joo see ära," käskis ta Jesset ja ulatas talle kuuma tee.


Natukese aja pärast tundis Harry väsimust ja otsustas magamiskotti ronida. Jesse mõtles, et kas ta tundis väsimust, sest nad olid nii suure vaidluse maha pidanud teemal, kas Harry jääb Jessega metsa või mitte.
Tüdruk seisis lõkke juures ja vaatas leeke. Hetkeks kujutas ta oma vanemaid seal leekides röökimas, aga ta viskas kohe need lollid mõtted peast. Veidi niisama seisnud, hakkas ta järsku läkastama, sest tema kopsudesse tungis vastik lõkkesuits. Läkastades ikka ja jälle, ei ärganud Harry isegi üles selle kisa peale. Jesse kuulis järsku mingeid samme. Samu samme nagu siis, kui ilmus Harry välja. Paanikasse sattudes hakkas ta sonivat Harryt raputama, et too üles ärkaks.


Kuid Harry ei ärganud ja paanika Jesses hakkas üha rohkem kasvama. Ta lõpetas korraks tõmblemise ja vaatas põõsa poole, sest oleks nagu mingit liikumist seal näinud.
Rohkem ta aga ei mäletanud, sest sai suure kõva asjaga vastu pead ja kukkus teadvusetult pikali maha.