New Page In My Life(Sissejuhatus)

Selline see maja siis on mis ma oma 30,000simeleoniga valmis sain. Või noh, mis mina, ikka töömehed. See on väike majake Saksamaal. Kahetoaline... Aga minule paras. Olen siin elanud pool aastat.

See olen mina. Brenda. Sain 8. veebruar 19. aastat vanaks. Otsustasin võimalikult ruttu minema saada. Tundsin vanas kodukohas suurt hirmu, täpsemini kartsin, et vaimud jäävadki kummitama. Nimelt mu ema ja isa hukkusid lennuõnnetuses, kui nad olid tagasi oma mesinädalatelt. See oli mulle väga rase, sest olin siis 16 ja pool. Keegi ei teadnud sellest, ega pidanudki teadma. Teistel pole asja minu pereasjadesse sekkuda. Igatahes praegult elan oma pisikeses Home Sweet Home-is. Olen rõõmsameelne, häbelik ning puhtusega pole mul just kõige paremad suhted. Ülikooli pole läinud, ei tea kas ma üldse lähen, sest õppimine ei kuulu minu lemmiktegevuste hulka. Mulle meeldib shopata ja sõpradega olla.
Minu tavaline päev kodus:

Vaatasin telekat, kuid ega sealt ka midagi erilist ei tulnud. Oma lemmikfilmi olin ju maha maganud. Praegult tuleb telekast saade ,,Kaua võib`` , tõesti no mind ei huvita, et need mutikesed seal oma elukoha täis sittusid. Öääkk. Enda mure! *klõps, vahetas kanalit* Ah, kellele neid seebikaid vaja on? Vahepeal oli kõht tühjaks läinud, kuid kuna poepäev oli alles homme ning külmkapis oli ainult ketšup, otsustasin tellida Pizzat!
,,Tere, siin Köstlich Pizza. Mida soovite?``
,, Ma võtaksin ühe Francescana ilma seenteta! Aadress on Verleumdungi tänav 147.``
,, Hästi, teie pitsa saabub umbes poole tunni pärast. Ja see läheb maksma 3 eurot.``
,,Head aega``
Pool tundi venis nagu tigu, kuid lõpuks helises uksekell.

Pitsa lõhnas imehästi, juust lausa sulas suus. Mõned inimesed ikka oskavad pitsat teha. Mäletan kui ema mulle sünnipäeval pitsa tegi, peale oli ketšupiga kirjutatud minu nimi ja vanus. Pisar tuli silma. Kõik need emaga veedetud hetked, kui vaid suudaksin neid veel korra läbi elada. Kallis ema, miks just sinuga niimoodi juhtus?? Miks just minu emaga??
Pitsa polnudki nii hea, juust oli kõva, mitte ei sulanud suus, ketšupit oli liiga palju... Ohh...
Viskasin pitsa prügikasti ning korrastasin enda meiki.
,,Ma pean olema tugev.`` ütlesin tasakesi endale.

Otsustasin magama minna, kuid toas oli liiga valge. Suveõhtu ju siiski. Tõmbasin kaardinad alla, ning pugesin uuesti oma sooja voodisse. Uinusin.... Nägin unes oma lapsepõlve paremaid mälestusi...
Siis nägin unes oma praegust elu.. vaatsin oma vanat pilti... Oota, siin see on!

Olin just oma uude kooli minemas. Olen siin pildil vist 14. aastane. Pilt on kooli ees tehtud. Ma ei ole siin üldse enda nägu. Ma ei tunne ennast üldse ära siit pildi pealt.
Siis järsku lõppes unenägu ära ja ma lihtsalt lamasin voodis....

Ootan kommentaare! Varsti peaks 1. osa ka tulema.

ma ei näe pilte,

aa, ok, ma proovin kuskile uuesti laadida. Väga vabandan üritan ära parandada.

Edit: Nüüd korras ja sorri mul s**t graafika, aga ei viitsinud Print Screeniga ka teha.

veits liiga väiksed pildid on, aga noh tundub päris normaalne olevat.. veidi igav, lisa põnevust juurde:_D

kas sa oled tutvustuse muidu ära teinud?

tundub päris ok, tee edasi ;D

voldebiku, tutvus on tehtud, aga sorri see tegelt selline väike sissejuhatus 1. ossa.
Laura, teen edasi kui millalgi võimalik.

Päris normaalne tegelt. Veits põnevust juurde, suuuremad pildid ja prt sc ja ongi juba palju parem (:

Ma tean aga kuna mul ei tulnud alguses pähegi, et hakkan juttu tegema( tegin niisama pilte) siis sp ei teinudki prt sc-ga. Aga noh järgmine kord siis teen!

Sorry et tp aga ma ei jätka seda vist, sest mul ei olnud võimalust oma ideed ellu viia ja mõtteid mul pole, keegi ei taha ju mingit mõtetut juttu ka lugeda!