Wonderful Wonder - 3. Osa

Pealkirjast siis niipalju, et mul ei tulnud midagi muud pähe.
Ma tean, et see võib olla veidi igav, sissejuhatus ikkagi, aga esimese osa panen üles täna ja siis ehk tuleb midagi juba ... blääbläbläbläbläbää

______________________________________________________
Niisiis, ootan kõiksugu kommentaare, ja juba mainitud, et täna
uus osa vist.

Mitu tundi lennukireisi, kaks tundi rongiga sõitmist ja siis veel 1 km kõndimist.
Ei ole just mugav, mis? Igatahes tasus see end ära. Kohe, kui ma nägin
meie maja, meie aeda, olin ma liiga õnnelik sõnade jaoks.
"Emps, kas võtmed on?"
"Jah, sinule, minule ja varuks." ta andis mulle võtmed, ning ma keerasin
välisukse lukust lahti.
"Midagi siin muutunud ei ole" ütles ema. "Mööbel ja kõik on sama, ja puhas
on ka, muidugi see maksis veidike raha, aga siiski."
"Ja ülehomme algab kool" ohkasin ma õue astudes. Mul kõhus kripeldas.
kas ma tunnen oma sõbrad ära? Peale seitset aastat...

Siis nägin ma, et üks valge peaga poiss pani meile ukse juurde ajalehe.
Ta pööras ümber, et minekule asuda, kui ma kiljatasin:
"River?"
Ta pööras näo minu poole.
"Kes sa oled?" ta tuli mulle lähemale, kuid ta näol peegeldus ikka segadus.
"Lisa olen, kas sa ei mäleta?"
"Lisa?" küsis River vapustatult. "Sellest on... Sellest on"
"Seitse aastat." ütlesin ma õhinal.
"seitse AASTAT, aga sa pole põrmugi muutunud" ütles ta.
"Sina oled. Sa oled kohutavalt kasvanud."
"Ega sa ise ka lühike pole, aga kuidagi tuttav ikkagi" ütles ta.
River tahtis küll kauemaks jääda, aga ta pidi suvel igal hommikul posti viima,
niisiis jooksis ta edasi.

Lõuna ajal, just siis kui ma asjad pakitud sain, tegi ema meile süüa.
"Ma tahan sulle pärast kedagi tutvustada" ütles ta.
"Keda siis?"
"Küll näed" ta naeratas.

Niisiis, umbes viie ajal, kui ma just vannitoast elutuppa astusin, nägin
ema mingi mehega rääkimas.
"Saage tuttavaks. Lisa, see on Einar. Einar, see on minu tütar."
"Tere Lisa. Olen sinust väga palju kuulnud."
"Tere" pomisesin ma.
Pärast pikka vaikust ütles emps:
"Lisa, Einar elab nüüdsest siin koos meiega."

"MIDA?" küsisin ma. "Sa kutsud VÕÕRA inimese meile elama?"
"Einar ei ole võõras. Me armastame teineteist."
"Mida iganes" pomisesin ma, ja läksin ülemisele korrusele enda tuppa.
Istusin voodi kõrval olevasse tooli. Kui see võõras siia elama julgeb tulla...
Ma mõtlesin igasuguseid haigusi ja nakkusi ja alergiaid, mida see mees võiks
endale saada.
Siis astus see lollakas minu tuppa, ja hakkas minuga rääkima.

"Tere Lisa." ütles ta rõõmsalt.
Ma vaikisin.
"Kuule, ära mossita" ta naeratas. "See on harjumise asi."
Ma vaikisin ikka.
"Ära ole nii törss, me võime kunagi midagi koos teha. Kuula mind. Ma
armastan sinu ema, ja ma kaitsen teda. Sina oled tema laps, ja ma
kaitsen ka sind. Ma olen sulle isa eest"
"Jajaa, okei, mine ära. Lähme kunagi mingi parki, okei."
"Jah, ja ma mõtlesin, et ma suurendaks veidi sinu sissetulekut"
Pangadirektor. ON ikka imelik.
Ta ulatas mulle paarsada krooni, mille peale ma teda tänasin.

Õhtul kell 11 hakkas üks komöödia, mida meie vaatama asusime.
Korraga koputas keegi uksele, ja siis lasti uksekella.
siis jälle koputati, ja üsna närviliselt, ning uksekell, uksekell..
"Juba tulen, ära närvitse!" karjusin ma, ja avasin ukse.

"Lisa" ütles üks poiss, ja astus mitu sammu taha muru peale, et mind
vaadata. Tal olid paksud mustad juuksed, ning kõhn nägu.
"Daniel, oled see TÕESTI sina?" hüüdsin ma vaikselt.
"Mina" ütles ta. Tal oli hääl jämedam, kui 7 aastat tagasi, ning ka tema oli
väga kasvanud.

Mul oli nii hea meel teda näha, et haarasin tast kinni, ja kallistasin kõvasti.
Ta patsutas mind kohmetult õlale, ning küsis siis:
"Kuidas sa üldse siia said?"
"Ah, pikk lugu" ütlesin ma.

"Mu ema lihtsalt otsustas tagasi tulla. Me jõudsime täna. Siis tutvustas
ta mulle mingit meest, kes nüüd meil elab, ja... üldse, kuidas sinul läheb?"

"Ah, tavaliselt..."
Me jäime rääkima. Ikka rääkisime, ja rääkisime.
Siis tuli meie juurde emps, ja ütles, et ma pean tuppa tulema.
"Homme kell 12 siin samas" sosistas Daniel mulle.
Ma noogutasin, ning läksin tuppa. See film oli juba läbi saanud, ning
Einar läks magama. Ka Mary läks, ning mina käisin pesemas.

Ja peale pesu läksin ma magama, mõeldes, et siia kolimine ei olnud
üldse halb mõte.

Järgmine päev:


"Tsau" ütlesin ma.
"Tere" ütles Daniel.
"Mis me teeme siis?"
"Ma ei tea... Võiks minna parki, kala püüda ja rääkida ja jalutada..."
"Väga hea mõte" vastasin mina, ning me seadsime sammud pargi poole.

Kui kohale jõudsime, laenasime majakesest õnged, ning sööda.
Ma võtsin ühe värvilise kummist kala, ning kinnitasin selle konksu külge.
"Jaa, hatsa" hüppasin ma, kui õnge viskasin. Kuid mu jalad vedasid mind
millegi pärast alt, niiet kui ma plaanisin pehmelt maanduda, potsatasin hoopis
tagumikule.
"Aiij" ütlesin ma, kui Daniel irvitas.

"Niiet nüüd tuleb välja, et sa ei oska kala püüda?"
"Nagu näha" urisesin ma.
"ah, see on lihtne. Paned sööda, siis nimetissõrme siia peale, hakkad viskama,
ja lased näpu lahti. Lihtne."
Ta näitas mulle ette perfektse viske.

"Ossamait, siit tuleb küll hiiglane!" karjus ta mõne aja pärast.
Ma vaatasin teda kadedalt, ning kerisin edasi.
Kuid nüüd oli minu kord naerda, kui Daniel veest saapa välja tiris.

Mõne aja pärast ei viitsinud kumbki enam kala püüda. Me läksime hoopis
sinna pisikesse majja, ning andsime kalad ära, öeldes et meie neid ei vaja.
Majake oli täis igasuguseid kala lõhnu, ja me istusime maha, ja hingasime
sügavalt sisse, ise kuuma kakaod juues.
Mõne aja pärast ütlesin ma, et pean koju minema.

"Lisa, me käisime Einariga poes, ning ostsime sulle mõndasi kooliasju, ning
kapi. Ja sinna peale telefoni, et sul ikka hea oleks"
"Aitäh" ütlesin ma üles minnes.

Kuid tänutunne asendus tülgastusega, kui ma nägin mis värvi asjad olid.
Otsustasin neid kuidagi millalgi muuta.

Järgmine päev - Esimene september.

"Aah, ma ei saa sellega hakkama" ütlesin ma, endal närvid pingul.
"Saan" ütlesin tugevamalt. "Ma jään lihtsalt iseendaks"
_____________________________________________________
Ma tean, et üsna igav on praegu ja ei ole nii hea, aga see
läheb paremaks. Ma loodan.

Järgmine päev - Esimene september.

"Aah, ma ei saa sellega hakkama" ütlesin ma, endal närvid pingul.
"Saan" ütlesin tugevamalt. "Ma jään lihtsalt iseendaks"
Pärastlõunal:

Kohe kui ma koolibussist maha astusin, sõitis see minema.
Koolipäev oli väga meeldiv. Kõigepealt, kui ma klassi astusin, kajas kõikjalt:
"Kes see on?" ja mõned pomisesid: "Lisa?"
Ning siis saatis mind terve päev küsimuste jada, ning lõppude lõpuks, ma olen
väga õnnelik, et täna reede on.

Kui ma sisse astusin, leidsin eest üsna ebameeldiva vaatepildi.
"Khmkhm" ütlesin ma kõvasti, ja jooksin üles oma tuppa.

Tegin ära kodutöö, koristasin veidi ja siis oligi kell nii palju, et magama jääda.
Hommik:

Ma ärkasin, sest kõrvus kumises imelikult. Käisin pesus ning tegin
mingi toidu endale.

Vahepeal pesin hambad ära, ning proovisin igasuguseid meike ja maske.
Ma kuulsin, kuidas ema ärkas, ja kööki askeldama läks. Peagi oli tunda kõrbenud
pannkookide lõhna.
"Kurat" kuulsin ma teda pomisemas, ning siis hakkas ta uuesti pihta.

Täiega närvi ajab see, kuidas nad seal diivanil musitavad. Ma ei saa
üldse keskenduda, kuigi me pidime kooli teisipäevaks ühe refeka kirjutama.
"Lisa, tule siia" hüüdis ema.

"Mis on?"
"Lähme täna loomaaeda ja lõbustusparki."
"Mis kuradi...? Loomaaeda? Lõpustusparki? Te olete ikka täiega haiged
värdjad, minge oma loomaaeda ja lõbustusparki, mina ei tule! Parem lähen linna.
Tsau"

ma tegin ennast jube kähku korda, ning kutsusin takso. Kogu see aeg
Einar jõi oma õlut, ja ema nuttis oma toas.
Lahkudes oli mul küll natuke kahju, kuid mõeldes kõigest, suutsin ma selle
alla suruda.

Kohale jõudes astusin ma taksost välja, ja hakkasin naerma.
"Kas selline näeb siis välja ööklubi?" See oli tõesti totter. Kostus naeru ja muusikat.
Endamisi naerdes astusin ma sisse, ning suundusin baarileti poole.

"Ei, päriselt, ma olen 18 täis"
"Dokumenti"
"Seda mul pole, aga ma olen 18 täis, ausalt, ma vannun" ta tõstis käe.
"Poiss, kui sul dokmenti pole, siis alkoholi ei saa."
"Daniel?" küsisin ma.
"Lisa! Kust sa siia said?"
"Niisama"
"Räägi nüüd"

"Nad on täiesti... Idioodid, ausalt. Mul on tõesti masendus peal kõigest sellest"
"Ahh, ära paanitse, tule, ma näitan sulle..."

Ta astus ühe ketta juurde, ning läks sinna sisse. Jalaga ühte kangi liigutades,
läks see keraks, ning hakkas keerlema.
"wouou, aaa" karjus Daniel.

"Tead, kui sul oleks natukenegi ellujäämis iha, siis sa sellega ei sõidaks. Sa
peaaegu murdsid oma kaela ära!"
"Asi oli kiiruses" ütles ta, ja oksendas maha.
"Tead, lähme välja, siin on liiga umbne" ütlesin ma.

"Mis sul siis kodus toimub?"
"Ah, tead... Nad on totaalsed musikoletised"
Daniel turtsatas naerda.
"See ei ole naljakas"
"Ei, ma usun sind" ütles Daniel, ja puhus ettejääva juuksetuti oma silme eest ära.
"Ma tõesti ei suuda seal enam olla."
"Pea vastu, sa saad varsti 17, ja aastake veel, ning kolid edasi. Sa ära praegu
veel muretse, oota kuni nad lapsi saama hakkavad."
"Ole vait, ma ei saa sellest isegi mõelda. Lähme sisse, õues on tõesti jahe"
"Mis sa siis ootasid? Sügis ju"

Sees oli meil väga mõnus rääkida ja naerda. Mõned tantsijad olid ikka
naeruväärsed.
"Vaata seda kutti seal" ütles Daniel. "See kes tantsib nagu hüään"
Ma purskasin naerma, ja ütlesin:
"Hah, Daniel... ma pean koju minema hakkama."

Ma kõndisin välja, ja kutsusin endale takso järele.

"Kus kohas sa olid?" oli esimene hääl mida koju jõudes kuulsin.
"Ei kusagil" vastasin ma.
"Kusagil ikka. Sa ei ole veel nii vana, et üksinda väljas käia"
"Vat olen, ma saan varsti 17, see peaks piisav olema!"
"17! Alaealine. Noor."
"Ja kui olengi?"
"Sa oled liiga noor, et väljas käia. Ole selle asemel oma perega!"

"Oot, SINA tuled mulle rääkima, et oleksin oma perega? Mul ei ole pere.
Mul oled sina,
kes suudleb igal vabal hetkel mingit meest, ja ei kedagi muud!"
"Sa ei räägi minuga nii"
"Oi, räägin küll. Kus on see ema, kes h o o l i t s e s?"
"Ma ei..."
"Kus on sinu lahked sõnad, kallistused."
"Ma ei... Sa.."
"Tead, ma teen sulle teene. Ma võin kohe välja kolida!" ütlesin ma,
ning jooksin trepist üles ukse poole. Avasin selle, ning ise sisse joostes
lükkasin selle vihaselt jalaga kinni, niiet käis üks suur kõmakas.

"Lollakas" ütlesin ma, ning tampisin kätega vihaselt vastu ust.
"Ma olen lollakas" Mida minuga nüüd tehakse? Visatakse välja?
Istusin oma tugitoolile, ning keerutasin pöidlaid. Keegi koputas kolm korda
mu toa uksele, ja siis astus mu ema sisse.

"Lisa... Anna andeks" ütles ta. "Ma... mõtlesin sinu sõnade üle järele..
Sul oli õigus. Me oleme liiga vähe koos olnud, ja ma olen su unarusse jätud.
Ma otsustasin, et me lähme reisile. Homme. Kahekesi. Paki rohkem asju soojade ilmade jaoks."
Ma vaikisin.
"ah, tule siia" ütles ta.

"Sa oled nii suureks kasvanud."
"Emps, ära pinguta üle. Ma armastan sind"
"Mina sind ka, Lisa"
Siis hakkas ema arvutis mingeid reisi asju ajama, ning mina istusin
diivanile, kus ka Einar oma õlut jõi.

Tal oli isegi pisike õllekõht tekkinud. Ma nihkusin vastikustundega temast
kaugemale, kui pesematuse lehk minuni jõudis.
Siis lasi ta kuuldavale kohutva krooksu.
"Iu, kuhu su kombed jäävad ..."
"Ah, ole vait." ütles ta, ja peeretas.
______________________________
Järgmise osani.
Komme!

"Ah, Lisa. Nii kahju on sinust nüüd lahkuda. Pärast meie toredat päeva."
Toredat? See oli minu meelest kõike muud, kui tore. Kohutav, okseleajav...
"Ja aitäh, et lubasid end ära saata."
"aa"

Ta kummardus mulle lähemale, ja kui ma mõistsin mida ta teeb, pöörasin kähku pea eemale ja lõin talle jalaga munadesse, ise püüdes kogu hingest püsti jääda.
Siis pistsin ma kodu poole jooksu.

Ja korraga oli ta minu ees.
"Kao ära" ütlesin ma vihaselt.
"Ei"
"KAO ÄRA! KASI EEST, MINE MINEMA, KAO SIIT"
Ja siis vedeles ta surnult minu jalge ees...

"APPI"
Ma hingeldasin, ja mul oli jube külm. Unenäo viimsedki detailid kadusid mu mälust, ja ma kortsutasin kulmu, püüdes unenägu meenutada. Mkm. Olgu siis.
Mul oli siiski väga külm, ja ma otsustasin minna alla ja võtta kuum dušš.

Ligunesin vee all nii kaua, et soe vesi sai peaaegu otsa.

Peale seda pesin hambad ja näo, ja läksin igavuse peletamiseks maalima.

Samal ajal ärkas emps üles, ja läks kööki. Minuni jõudis mõnus
ja hea toiduaroom. Ma maalisin edasi, kuni kuulsin, et emps oli
minu selja taga.

"Toit on..." alustas ta. "Lisa, kas SINA , tegid selle?"
Ma ei vastanud.
"Lisa?"
"Tegin"
"Aga... Siin oled ju sina."
"Olen"
"Kuidas... Lisa, ma olen kindel, et sul on selles osas suur talent, aga
toit on valmis, äkki tuleksid sööma, enne kui reisile läheme?"

Me läksime toidulauda, kus Einar juba oma hiilgelportsjoni kõhtu kugistas.
Ta haises tõesti hirmsasti, aga ma proovisin sellest mitte välja teha,
ja selle asemel hoopis reisist mõelda... Meil on talve algus... Huvitav, kuhu me läheme?
Mis kliima seal on...

Pärastlõunal tuli meile maja juurde vastu lennutakso. Paar tundi lennukis,
ja siis taksoga hotelli juurde. Kusjuures, kui me kohal olime, sadas tasast lund.

"Tere, meil oli reserveeritud tuba kolm." ütles mu ema.
Nad rääkisid seal, ja ema kirjutas mingitele paberitele alla.
"Head puhkust teile meie hotellis" ütles see mees, kohe peale seda,
kui ta meile võtmed andis.

"Noh, polegi nii paha?" küsis ema, kui me tuppa sisse astusime.
"Ei ole jah.." ütlesin ma, ja vaatasin aknast välja.

"Õnneks on siin korralik talv. Lumi ja puha.. Emps, ega sa pahaks ei pane,
kui ma natukeseks jalutama lähen? Ma tulen varsti tagasi."
"Mine, mine. Ma seni puhkan. Ära kauaks jää"
Paar tundi hiljem:

"Emps," ütlesin ma sisse astudes, "Kujuta ette, kui lahe siin on. Õues oli muidugi jahe,
niiet ma sain mantli, aga nii mõnus oli lund... Emme?" küsisin ma, kui nägin tühja tuba.
Vaikus.
"Emme? Emme? Emme?"
"Ma... Olen siin" vastas vaikne ja summutatud hääl. "Vannitoas"
See seletas summutust. Uks oli peaegu helikindel.

"Ma hakkasin juba muretsema sinu pärast."
"Kuidas väljas oli?" küsis ta.
"Oo, see oli imeline! Korralik talv, see on imeline!!"
"Noh, siis on hästi. Lisa, ma olen praegu väsinud, lähme õhtul sööma,
aga praegu ma puhkan veidi"

Ma saatsin ta voodini, ise rääkides, kui lahe siin ikka olla võib. Siis jäi
ta magama, ja mina vaatasin natuke telekat.
Õhtul läksime me hotelli restorani.

Meid juhatati lauda, ja toodi menüüd. Ma valisin hoolikalt, mõeldes kohalikule toidule,
ja sellele, mida kodus ka saab teha.

Meie laua juurde tuli teenija, ja küsis, mida me soovime.
"Palun üks väike... Omlett juustu ja ching-chiga." ütesin mina.
"Ja mulle suur päevapraad"
See naine lahkus, ja meie jäime vestlema.
"Emps, kas pole tore olla veidi aega ilma Einarita?"
"Ah, ta on hea"
"Ei ole ta midagi" ütlesin mina. "Ta haiseb"
"Ta on muidu korralik mees" kaitses jälle ema teda.
"Haige noh" ütlesin ma, ja siis toodi meile toidud.

Minu omlett juustu ja Ching-chiga oli suurepärane. Seda oli VIST ka praad.
"Emps, kas me pärast välja ka lähme? Lumi ikkagi ju"
"Ma usun, et võiks minna"
Peale toitu vedasin ma oma unise ema õue.

Meil oli väga lõbus. Kohalikkudele tundusime me kindlasti tobedad, aga
Silent hillist juba lund kergelt ei leia.
______________________________
Kommentaare, palun. Ja btw, ma ei jäta seda lugu pooleli!