Kismet & Jack / 0.9

NB! Ütlen kohe ära, et siin loos on lõpupoole mingi imelik asi selle rasedusega XD. Noh, nagu ma ise mingi mõtlesin selle välja XD. (sellist asja pole olemas nagu päriselt, i guess). Nagu ma mingi ns siin mõtlen koguaeg värke välja & ma pole nagu mingi väga uurinud ka raseduse kohta. Noh, ma pole viitsinud, ütlen siis ausalt välja ;D. okei, ma loodan, et teile ikkagist meeldib ! XD

"Kuidas mu tüdrukud elavad?" küsis Jack Kismeti sünnipäeva hommikul. "Hästi, ikka hästi!" sõnas Kis vastu, muiates. Siis ehmatas korraks Jack ära. "Kas ta..? Oota, mitmes nädal on juba?" "JA! 19 nädal. JAH, Jack. Ta tõesti liigutas. Esimest korda!" ütles Kismet üliõnnelikult ning pani ka oma käed kõhu peale. Nii nad seisid seal, mõlemate käed kõhul & tunnetasid nende tüdruku liikumist, umbes 5 minutit. Seejärel ta rahunes & põtkimine jäi järgi. "Oota siin. Tegelikult pean ma korraks all ära käima. Sina püsi siin!" luges Jack Kismetile sõnad peale.

Kui Jack oli trepist alla jooksnud, asetas Kismet uuesti oma käe kõhule. Ta lootis veel tunda tema liigutusi. Kuid kahjuks, ei midagi. Siis rääkis ta tüdrukuga lihtsalt natukene: "Oi pisikene, tead kuidas me juba ootame sind? Eriti ootab sind juba issi. Ta on viinud meid juba ka rasedate tundi. Ma ei tea kas sa mäletad. Näiteks siis, kui sa keerad kõhus mingi vale nurga alt, hakkab mul valus. Ma pean siis rahulikult maha pikali heitma & jalad kronksu tõmbama. Seejärel issi masseerib mu kõhtu & siis hakkab sul parem. Teadsid sa seda?" Kismet hakkas ise naerma ning ta kuulis, et Jackson jõudis juba ülesse.

"Palju õnne sünnipäevaks, kallis!" Jack ulatas talle kingituse. "See on mulle?" "Kellele siis veel?" küsis Jack muiates.

"Suur aitäh! Kas ma pean selle kohe avama?" "Ei. Avad selle siis, kui ise tahad!"

Nad läksid kõrval tuppa ehk tulevasse lapse tuppa. "Me peame ju remonti ka siin tegema hakkama. No, põrand on pandud, aga seinad peame ära värvima & mööblit ka ostma," hakkas Kismet juba vaikselt paanitsema. "Tšš, rahune kullake!" Jack rahustas teda pisikese suudlusega. "Me jõuame! Ma luban! Tule nüüd, lähme alla. Ma tegin sulle pannkooke," sõnas Jack & haaras Kismeti käest.

Kui söödud oli, vahetas Kismet riided ära. "Nii. Jack, mitu kraadi täna lubas?" küsis ta Jacki käest, kes samas toas voodit tegi.

"Mm. Umbes +20 kraadi." "Okei. Ma panen siis selle kleidi," rääkis Kismet endamisi. Seejärel helises all telefon. "Ma võtan!" hõikas Kismet ning koperdas trepist alla.

"Tere, Kismet Martice kuuleb!"
"Tšau! Issand. See olen mina, Maria! Mäletad mind?" Muidugi Kismet mäletas teda. Maria & tema pere oli talle ennem Kismeti ema surma suureks toeks. Kui ta ema suri, hakkas kõik Kismetil allamäge minema. Seega lõpetasid nad suhtlemise.
"Ja, issand. Kust sa mu numbri said?"
"Ah, vahet pole. Aga, PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS!" ta hõikas seda nii kõvasti, et Kismet pidi telefoni kõrva juurest eemale tõmbama.
"Aitäh, aitäh..!" Kismet ei saanud oma lauset lõpetada, sest Maria sadas vahele.
"Okei, asi on selline, et sa tuled täna siia. Me kolisime ka Minewill'i, ühte korterisse. Aadress on Northon 88. Me oleme kõik ära valmistanud & sina tule õhtul lihtsalt kohale, eks?" vatras teisel pool toru Maria, kes oli vägagi õhinasse sattunud. Polnud nad ju üksteist jumalteab kui kaua näinud.
"Muidugi, ja muidugi tulen, aga..Noh..Ma olen nüüd kihlatud, et kas ma tohin Jacksoni ka kaasa võtta?" küsis Kismet, ka tema oli juba õhinas.
"Oi, palju õnne! Muidugi tuled koos Jacksoniga. Ega me tahame ka ju teda näha," Maria hakkas naerma.
"Okei. Me tuleme siis õhtul, eks! Ma pean nüüd minema! Tšau!"
"Tšau!" lõpetas ka Maria kõne.

Kismet jooksis ülesse uudist teatama. Ta rääkis Jackile kõik ära ning loomulikult oli ta nõus.

Seejärel otsustasid nad natukene koristada. Umbes 10 minuti pärast pidi Kismet juba maha istuma. Ta lihtsalt enam ei jõudnud. Seega pidi ta vaatama kuidas vaene Jack pidi kõik üksinda ära tegema. Ta isegi proovis paar korda vahele tulla, kuid Jack ei lubanud.

Kui ta kõik tööd oli lõpetanud, istus ta Kismeti kõrvale & aitas teda tema sülle. "Kallis?" proovis Kismet juttu alustada läbi suudluste. "Ja?" vastas Jack. "Ma mõtlesin, et.. Noh, et me peaksime juba nimele ka hakkama mõtlema." "Mhm. Täitsa nõus sinuga. Aga äkki teeme seda hiljem?" küsis Jack ning asus uuesti suudluste kallale. "Mhm." Kismet ei viitsinud hetkel vaielda.

Varsti väsis Kismet ära ning Jack kussutas ta magama, nagu väikse lapse. Ise jätkas ta igasugu muid tegevusi.

Kui Jack lõpuks kella nägi, ehmatas ta ära ning jooksis alla Kismeti juurde. "Kallis?" ta raputas Kismetit tasakesi. "Kullake, ärka! Kell on viis. Ma arvan, et peaksime minema hakkama!" seletas ta tasakesi. Kismet ärkas ning nõustus Jackiga. Seega oli tal natuke ärkamis aega ning siis..

.. läks ta peegli ette & tegi oma soengu & kleidi korda. "Kas ma peaksid riided ära vahetama?" küsis ta Jacki käest. Jack vaatas teda ning lausus: "Mkm. Ega tegelikult minul vahet pole millega sa tuled. Sa näed igas riietuses vapustavalt hea välja!" "Mh. On normaalne siis? Ütle ausalt," Kismet naeris. "Jah. Muidugi on!" "A, kuule. Neil pidi bassein olema niiet viitsid tuua ülevalt mu bikiinid?" küsis veel Kismet. Jack läks bikiine tooma & Kismet hakkas juba auto poole minema.

Lõpuks jõudsid nad mõlemad autosse ning sõitsid kohale. Sõit kestis umbes pool tundi.

"Issand, tšau Maria. Pole niii ammu näinud!" Kismet kallistas kohe Mariat, kui nad olid aeda jõudnud. Või noh, neil polnud mingi väga suur aed. Igal korteril oli selline pisike maalapike vms. "Ja! Issand, miks sa ei öelnud, et sa last ootad!? Ma oleksin kingituse teinud või midagi!" seletas Maria naerdes. "Ah, maitea. Läks meelest sel hetkel, nii palju juhtus korraga!" seletas Kismet. "No muidugi. Aru saadav! No, kas poiss või tüdruk siis?" küsis Maria huviga. (Nagu näha siis ka Jack & Matt said kohe väga hästi läbi.)

"Pisike tüdruk! Täna hommikul põtkis ka esimest korda!" rääkis rõõmuga Kismet ning asetas oma käe kõhule. "Oi, nii armas!" vastas Maria, kuid juba segas Kismet vahele: "Näed, katsu!" ta tõmbas Maria käe enda kõhule, "Ta liigutab jälle!" "Oh, nii lahe. Mitmes nädal sul on?" "19." "A, issand ja juba nii kõvasti lööb? Mul hakkas Rebecca 20.nädalal lööma & ainult tasakesi," imestas Maria. "Noh. Eks see ole kõigil erinev ju," lõpetas Kismet sellega jutu.

"Rebecca!? Issand, sa oled nii suureks kasvanud. Oota, vana sa oled nüüd?" küsis Kismet. Tema mäletas Beccat ainult väiksena. "11 sain just paar kuud tagasi." "Oh, nii vana juba. Kas sa mäletad mind üldse? Ma käisin sinuga mängimas, kui sa olid umbes kolmene," rääkis Kismet. "Ja, muidugi. Ma mäletan sind nime järgi. Noh, et on see šokolaad Kismet ja siis nii," seletas Becca ning naeris. Kismet naeris vastu.

Siis jooksis Rebecca tuppa & pani ujukad selga. "Tule ka Kismet!" kutsus Becca Kismetit ujuma. "Ja kohe tulen. Ma natuke räägin veel su emmega."

Enne veel hakkasid Jack & Matt hot dog'e tegema. Tundub, et neil on suht lahe koos olla.

Kismet küsis siis raseduse kohta igasuguseid asju ning sai teada, et Maria on 1. kuud rase. Hetkel oli Kismet veel ainuke, kes sellest teadis. Ta mõtles tegelikult täna ära öelda selle, kuid ta ei tahtnud Kismeti sõnnipäeva peolt tähelepanu endale tõmmata. Kismet peaaegu nõudis, et ta selle välja ütleks. Kuigi ta pole seda veel teinud.

Varsti läks vahetas ka Kismet riided ära ning läks Beccaga ujuma.

Just siis said ka hot dog'id valmis. Kõik sõid, jõid & jutustasid veel terve õhtu, kuni hakkas juba pimedamaks minema.

Kell oli umbes 11, sest ega juuli alguses varem pimedamaks väga ei lähe. "Väga lahe oli täna kokku saada & kindlasti peame ühendust, eks!" "Muidugi," vastas Maria.

Becca soovis head-ööd isegi pisikesele. "Head-ööd pisike tüdruk!" rääkis ta kõhuga. Maria nägi, kui õnnelik oleks Becca, kui ta saaks endale väikese õe või venna. Seega otsustas ta õhtul oma perele ikka teada anda, aga alles siis, kui külalised on ära läinud.

"Kui pisike tüdruk sünnib, siis talle kindlasti meeldiks sinuga mängida!" seletas Kismet ning kutsus teda ka külla, et beebi juba kõhus olles tema häälega harjuks. "Tsau kõigile!" hõikas Kismet veelkord ning nad Jackiga lahkusid.

Kodu juurde jõudes Kismet ohkas ning Jack silitas ta kõhtu. "Oeh, ma olen niiii väsinud!" rääkis Kismet. "Muidugi, nii palju asju tegime ju täna!" Jack tegi Kismetile pisikese musi ning seejärel tegi ta musi ka kõhule. Kismeti arvates oli see nii armas, et tal hakkasid pisarad voolama. Noh, eks rasedad ole emotsionaalsed.

Nad mõlemad läksid tuppa & panid pidžaamad selga. Seejärel nad uinusid.

"Kallis, oled sa üleval?" küsis Jack tasakesi. "Ja," vastas Kismet vaikselt, endal ikka veel silmad kinni. "Tead, ma mõtlesin, et täna võiks tüdruku tuba ju natuke värvida. Niikuinii pole täna midagi teha." Selle mõttega nõustusid nad mõlemad ning nad Kismet uneles veel veidi. Seejärel käisid nad all söömas ning panid end riidesse.

"No näed. Nii palju jõudsime täna värvida!" kiitles Jack neid mõlemaid. "Jah!" Ning siis tundis Kismet kõhus tugevat valu. See oli nagu kiire valutriip, mis ta jalust niitis. Ta hakkas paanitsema. "Laps! AII!" karjus Kismet & hakkas hingeldama.

Kuna Jack sai üsna kiiresti aru, milles on asi, aitas ta Kismeti tasakesi maha, pani ta jalad kronksu ning hakkas tema kõhtu paitama. "AAA..AII!" kiljus Kismet. Ta ei uskunud, et see kõik võib niii valus olla.

Peale kümnendat minutit Kismet rahunes ning valu enam polnud. Jack aitas ta püsti.

"Issand, kas see on siis nii valus?" küsis Jack & paitas veel veidi Kisi kõhtu. "Ja. Ega ma isegi ei arvanud, et see nii valus on. Ju ta siis tõesti siples kuidagi valesti," ning siis tabas Kismetit jälle paanika. "Issand, kuule. On ju alles 19. nädal. Nii varakult ei pidand see veel toimuma! Äkki tal on vastik olla kõhus? Äkki ma pingitasin eile üle!?" Kuid Jack hakkas teda kohe rahustama.

"Tal ei ole midagi valesti. Rahune kallis. Homme lähme arsti juurde & vaatame, mis arst sellepeale ütleb!" Kismet rahunes. "Ma ei tea mida ma teeksin, kui mul sind poleks!" sõnas Kismet ning kallistas Jacki rahulikult.

Siis laulis Jack Kismeti jälle magama ning üsna varsti läks ta ka ise magama.
33. nädal.


"Oi, kui suureks sa juba kasvanud oled pisike!" rääkis Jack kõhuga. Siis sai kana valmis. Jack tegi kõhule pisikese musi, seejärel ka Kismetile ning naeris: "Heh, nüüd on mul kaks asja, keda musitada!" Sellepeale hakkas ka Kismet naerma. Tema arust oli see nii megaarmas, et ta nii hoolis nendest mõlemast nii palju.


Jack võttis kana ahjus välja ning nad hakkasid seda sööma. Ikka veel mõtlevad nad nimedele. "No mulle meeldib siia maani Leah kõige rohkem. Tegelikult on ka näiteks Sarah armas," jäi Kismet endale kindlaks. "Leah. Leah oleks ju tegelikult täiesti perfektne, kuid ma tahaks ikkagi, et tal oleks 2 nime," seletas Jack. "Mhm, nii oleks lahedam küll. Aga homme vaatame sealt nimede sõnastikust veel, eks?" "Jah, okei."

Jack pani kana külmikusse, et seda saaks hiljem edasi süüa.

"Tead, ma mõtlesin, et täna võiks natuke kauem üleval olla.." ei lõpetanud Jack oma lauset. Siis haaras ta Kismeti sülle. "EI! Jobu, pane mind maha!" hakkas Kismet lõugama. "Mis? On sul valus?" ehmatas Jack ära. "Ei, ei. Lihtsalt. Okei, korraks võid ju mind sülle võtta," rahustas ta Jacki maha. Siis hakkas ta Kismetit ülesse viima. "Eiii, Jack. Ma olen nagu tünn, ära väsita end," protestis Kismet. Siis jõudis Jack trepi juurde. "Okei, nüüd kõik. Pane mind maha! Eii ,Jack, nagu mingit lehma viiks trepist ülesse. Näed sa oled väsinud, pane mind maha!" protestis Kismet veel rohkem. "Lollike, sa oled niii kerge!" "Ah, ole tasa & pane mind maha!" käsutas Kismet. Nad jõudsid ülesse & Jack pani Kismeti voodisse. "Näed, ma võiksin sind kasvõi 100 km tassida & ma poleks ikkagi väsinud!" naljatas Jack.

Et Kismeti tuju tõsta, veetsid nad natuke aega kahekesi. Varsti tõusid nad voodist, et vahetada ära riided. Kismet tõusis voodist püsti ja..

"AAAAAIIIIIII!" kisendas Kismet ning istus voodile. Ta mässis oma mõlemad käed tite rahustamiseks kõhule. Nagu välk oli Jack samuti tema kõrval ning silitas kõhtu. "AAAHH!" järgmine valukriise. "Me lähme haiglasse!" Jack võttis Kismeti sülle & jooksis temaga autosse. Ta kihutas haiglasse & jooksis temaga palatisse, Dr. Owen'i juurde. "Mis tal juhtus!?" oli viimane asi, mida Kismet kuulis.
___
HAHA, VÄGA-ELU-FEIL OLI SEE OSA XD. Ma loodan, et kõik ei lähe kiiresti & ühesõnaga öelge midagi, kui on! JA sorries kirjavigade pärast, ma ei viitsi neid hetke üle kontrollida XD

"Teie lapsega on kõik korras! Kismet, sa oled rasedusega nii kaugel, kus laps keerab ennast juba väga aktiivselt. Kuna ta iga päevaga kasvab aina suuremaks, kuid ruumi jääb vähemaks, siis tunned sa tema liigutusi rohkem. Sellist valu võid sa veel mitu korda tunda, kuid ära muretse, kõik on korras!" vastas Dr.Owen naeratades.

Kismet tõusis püsti, tänas arsti ning hakkas tüdrukuga rääkima: "Oh, vabandust kullake. Vabandust, et ma paanikasse sattusin!" Ta paitas oma kõhtu, et laps rahuneks.

"Sa võid nüüd riidesse panna & koju minna," rääkis arst. "Ma olen väga tänulik, et mul nii hea arst on! Tõesti, suured tänud!" vastas Kismet ning pani riidesse. Seejärel suundusid nad tagasi kodu poole.

Järgnevad nädalad möödusid rahulikult. Laps põtkis küll tugevalt, kuid enam mitte nii hullusti. Ega ta ei tahtnud ju Kismetile tegelikult haiget teha. Kismet käis peaaegu iga päev tüdruku toas & tutvustas seda talle. "Näed, see siin on sinu tuba!"


Nii need nädalad möödusid. Samuti mõeldi tüdrukule välja ka nimi, lõpuks.

Aeg on lendand & varsti peaks pisike juba saabuma nende perre. Näete, kui suur juba Kismeti kõht on. "Kullake, me issiga juba nii ootame sind. Aga teeks sellise kokkuleppe, et kui sa otsustad tulema hakata, siis anna mulle märku ka, eks?" rääkis ta pisikesega.

"Oh!" ehmatas Kismet, kui laps järsult keeras.

"AI! Kullake, rahulikult, rahulikul! AAAH!" rahustas ta tüdrukut, kuid valu tegi ikka haiget. Iga pisemagi karjatuse korral oli nagu välk Jack Kismeti juures.

"Mis juhtus?" küsis Jack ehmunult. Kismet kallistas Jacki, kuid see on juba raskendatud, tähendab, ta ei saa enam oma suure kõhuga väga teha midagi. "Ei. Lihtsalt, ta keeras jälle. Valmistub tulema!" rahustas Jack. "Oke.." alustas Jack juttu, kuid Kismet sõnas ehmunult vahele: "Jack. Ma, ma arvan, et mu veed tulid just ära!" Jack sattus peaaegu paanikasse, kuid suutis end maha rahustada.

Ta aitas tasakesi Kismeti autosse ning nad sõitsid haiglasse. Haiglas nende arst juba ootas neid ning nad said 'oma' palati. See palat on neil alati olnud. Nüüd pole muud teha, kui oodata.
Järgmine päev.

"Oeh. Kullake, kuna sa juba tuled? Ma olen nii väsinud & ma tahan sind juba näha!" rääkis ta pisikesega.

Siis hakkas ta vetsu minema & : "AAAHH!" karjatas Kismet. Arstid tulid kohale ning umbes alla tunni pärast, sündis nende esimene laps.

Nende pisikene tütar ning nimeks siis Sandra Leah Hayes. Ta sündis 28.novembril, kell 14.55. Ta on 51 cm pikk & kaalub 3547 grammi.

Kui Kismet oli ennast välja puhanud, siis läksid nad oma tütart vaatama. "Issand, Jack. Ta on nii ilus!" Kismetil tulid pisarad silma, kui ta oma tüdrukut nägi. "Ja! Sa sünnitasid meile imearmsa lapsukese!"

Kuna Kismet tahtis Sandrat juba väga näha, siis otsis ta arsti ülesse ning küsis, kas ta viiks neid lapse juurde.

"Siin on teie tütar. Ettevaatlikult, hoidke ta pead," õpetas arst. Kismeti käed värisesid, kuid ta hoidis Sandrat kindlalt enda käes.

"Kullake," oli Kismet sõnatu. Ta lihtsalt kussutas oma lapsukest.

Siis andis ta lapse edasi ka Jackile.

"Oh. Sa oled imeilus mu kullake!"

Lõpuks pidid nad lapse tagasi andma ning oma palatisse minema. Mõne päeva pärast said nad välja ning läksid Sandraga esimest korda koju.
Kuna tüdrukuga on nii palju tegemist olnud, siis liigume umebs 4 kuud edasi & vaatame kuidas nad hakkama saavad.

"Õhtust mu kullake. Sul on kõht kindlasti tühi, jah?" küsis Kismet ning läks alla teda toitma.

"No. Söö rahulikult."

Siis nad natuke mängisid & kuna aeg liigub kohutava kiirusega, siis juba väsiski Sandra ära ning..

..Kismet pani ta magama. "Ilusaid unenägusid, Sandrake!"

Just siis, kui ta oli Sandra magama pannu, tuli töölt koju Jack. "Tere kullake!" "Tšau!" Kuna Sandra magas vähe, siis otsustasid nad natuke aega kahekesi veeta. "Tead, ma mõtlesin, et oleks ju nii armas, kui Sandral oleks vennake või õeke, kellega mängida," alustas Kismet juttu. "Muidugi oleks, aga..Kas sa mõtled nagu juba nüüd?" küsis Jack. "Ei, võinoh. Siis kui ta ise meie juurde tulla tahab!" lõpetas Kismet selle ilusa lausega jutu. Just siis ärkas Sandra ülesse. "Ma lähen!" ütles Jack.

"Tere, mu kullake!" Ta viis lapse alla ning pani Sandra tema mängumatile.

"Oeh. Ma armas sind! Nii väga! Ja ma ei jõua meie lapsi ära oodata, ma tean, et meil tuleb neid palju!" rääkis Jack kui ta Sandrat imetles. "Mina sind ka! Ning jah, me saame veel palju-palju lapsi!" nõustus Kismet, "Meie lapsed tulevad imeilusad, nagu Sandragi!"

Nad vaatasid telekat & lobisesid niisama. Sealhulgas ka pulmadest!

Lõpuks väsis Sandra ikka päris ära & Jack pani ta magama.

"Ma olen koos sinuga maailma kõige õnnelikum tüdruk! Usud sa seda?" rääkis Kismet tasakesi. "Usun! Ja mina olen koos sinuga maailma kõige õnnelikum poiss!" naeris ta ning suudles Kismetit.
_____
okei, tuli jah veits igav osa, ma nõustun, AGA SORRIES! & kirjavigade pärast ka vabandan ;D.