Kismet & Jack / 0.9

Kismet on 21 aastane naine, kellel oli palju probleeme, nagu ta ise nüüd ütleb, 'eelmises elus'. Joomine, suitsetamine & narkootikumid olid vaid vähesed asjad, mida ta igapäevaselt kasutas. Kuid nüüd, kus ta on olnud (tänu võõrutuskeskuse abile loomulikult) juba 4 kuud nendest asjadest vaba, tahtis ta kolida ära sealt nn. s*taurkast & tulla siia, Minewill'i, et alustada otsast peale oma eluga.
Enne seda, kui ta jooma hakkas, sai ta oma emalt päranduseks 3o'ooo$, millest ta enamuse raiskas narkootikumidele & alkoholile. Lõpuks jäi tal sellest rahast alles vaid pool, mille eest lasi ta ehitada endale korraliku väikse maja. Sinna kolis ta sisse alles paar päeva tagasi ning siit hakkabki tema 'uus elu' pihta. Loodame, et see 'uus elu' tal ka õnnestub.

____
ok, ma tahtsin teha (enda jaoks ) midagi teistmoodi. Niiet sorries, kui teie jaoks on liiga sarnane kellegi (loodan siiski, et mitte, sest ma ple AUSALT kedagi maha kopinud) teise jutuga & loodan siiski, et teile MEELDIB ! :] comment's please ! ;D
A, & Print Screeniga ei tee ma pilte sellepärast, et need tulvevad liiiga piklikud :s. loodan siiralt, et see tõesti ei häiri :S.

"Wow, ma üldse ei teadnud, et tomat kasvab kasuvuhoones, mkm. Mis kuradi raamat see üldse on ?" nähvas ta raamatule ning viskas selle sinna samasse trepi alla. "No, oli vaja magada nii kaua?"


"Okei, ma vaatan siis telekat," sõnas ta ning vajutas teleka käima.


"Aghr, nojah, ega liiga hea oligi arvata, et ma midagi siit näen!" sõimas Kis telekat ning viskas puldi raamatu peale.


"Olgu, lihatükike, teeme nii, et sa ei lähe kõrbema, eks?"


Jamh, nagu näha, siis toit tuli tal seekord ilusti välja. "R Õ V E !" karjus ta peale kolmandat ampsu ning viskas taldriku kraanikaussi. "No mis k*radima s*tt see veel oli? Issand jumal, isegi normaalset toitu pole siin linnas!"


Kuigi see oli viimane asi, mida ta teha tahtis, mõtles ta, et mida varem, seda parem. Ja nii see ju ongi. "Fuh, rõve. Ma pean endale ikka nõudepesumasina muretsema!"


Kuna tal oli nüüd töö, siis pidi selleks ka valmistuma. Nii ta siis vedaski end ülesse & pani riided selga. Tundub, et mõne tuju hakkab siin vaikselt paranema.


"Mhm, juukseid natuke siia poole ka & ongi valmis. "Esimene päev tööl, Kis. Jumala eest ära midagi p*rse keera, eks!"


Kismet istus oma autosse & tegi minekut. Töötab ta sekretärina, kuskil suures autoäris.


Õhtul koju jõudes oli Kis vääga väsinud, nagu arvata oligi. Kuna arved olid maksmata, siis mõtles ta need ära maksta, enne kui mingitesse jamadesse satub. Kuradima lehed no, mõtles ta.


Niisiis tõi ta toast reha ning hakkas riisuma. Õnneks neid lehti väga palju polnudki.


& viskas need lehed ilusti ka prügikasti. "Komposti seal, või midaiganes te teha tahate!" No ikka peab kõigele nähvama.


Kuna täna oli ikkagist reede õhtu & ta polnud veel kuskil linnas jõudnud käija, sest majas on olnud palju tööd, siis mõtles ta, et võiks ka kuskile ööklubisse minna. Helistaski ta siis taksosse & kutsus takso järgi. "Üks asi, Kis! Täna E I joo mitte midagi!"


& esimene asi oli minek baarileti juurde. Okei, ainult üks I L M A alkoholita kokteil, mõtles ta vaiksel pahandaval toonil endale. Suust kostus aga midagi muud: "Üks viin!" "Kohe tips!" vastas mingi ülikole mees baarileti tagant. Aghr, ainult üks pits siis!
Okei, mis see 10 pitsi ikka oli siis! Oh, mis äge värk see veel on?


Kis läks loomulikult kõige hullema asja peale, mis seal klubis üldse oli. Ja mis kõige hullem, ta pidi ennast seal ise kinni hoidma. "JEAH, BABY!" karjus ta üle klubi. Juba täitsa purjus inimesed elasid talle kaasa, ülejäänud vaatasid teda, kui lolli.


"AII, K*RAT!" samuti kostus see üle klubi. Inimesed ahhetasid & ohhetasid. Kuid ainult üks kutt tuli lähemale.


"Oh, ega te haiget ei saanud. Ma vaatasin, et olete..tähendab kukkusite päris kõvasti!" tuli rääkima see mees, purjus ilmselt. "Um, ja. Eino, natukene sain haiget. Aga noh, nagu näete olen ma terve, eks?!" "Mhm, loomulikult," oli mehe vastus.


"Kas ma tohiksin teid muidu lauda kutsuda?" hakkas mees võrgutavalt rääkima. " Um, oh. Muidugi, aga äkki läheks välja, siin sees on tapvalt palav.. & väga lärmikas!" "Mhm, muidugi. Aga lähme siis.." Nad valisid väljas kõige tagumise koha, et privaatne oleks.


"Teil on väga ilusad silmad," hakkas ta kohe Kis'i võrgutama. "Oh, um. Aitäh. Kas ma saaksin teada teie nime?" küsis Kis, oskamata tegelikult midagi öelda. "Jack, Jackson. Tähendab, täisnimi on Jackson, aga kutsu Jack'iks. & sinu nimi?" "Kismet." "Ooh, kui magus," ajas Jack edasi, "kuule, tõuse korraks püsti, ma tahan sulle midagi näidata." "No, okei." Kis tõusis, samuti ka Jack. "Ära karda, mai hammusta. Vaid.."


"Oh!" sõnas kohkumusest Kis, kuid läks vooluga kohe kaasa. Ega tegelikult ta ise ka nautis seda.
Kui nad lõpetanud olid, küsis Kis: "Läheks võtaks mõned joogid baarist?" "Sa süüa ei taha. Eino, mul p*hhui, lähme siis!" "Ei, ei taha tegelikult."




Jamh, nagu näha, siis jookideni nad ei jõudnud.
Kunagi tundide, minutite, sekundite (Kismet ei pannud aega tähele) pärast sõnas Kis, et peab koju minema. Takso juba tellitud, toimus ka väike 'ärasaatmine'.


"Ma kirjutasin sulle siis käe peale oma telefoninumbri, eks?! Ära mind unusta!" hõikas Kis veel taksost järgi. Njamh, raudselt unustab mu ära! Kis oli vihane, kuid samas ka rõõmus. Tegelikult ei saanud ta enam midagi aru.


Taksost koperdas ta niimoodi välja, et kukkus käpukil kõnniteele. "Bye!" hõikas ta taksole veel järgi, kui ta ise seisis purjult oma maja ukse ees.
Ta kobas postkastist oma võtmete järele ning astus uksest sisse. Kuna tal jaksu polnud, kukkus ta diivanile magama.


"K*radima kõva voodi," kirus ta veel enne uinumist.

____
Jamh, okei. Esimene osa võib olla selline igav võinii, aga siin saab alles jutt nn. hoo sisse . Ikkagist loodan, et meeldis, . Sorries, kui liiga lühike on x] .

Mh, ei saja jälle! Mingi kolmandat päeva juba. Kuna on Kismeti viimane puhkepäev, siis magas ta täna kaua. Umbes kell 10.30 otsustas ta, et oleks aeg ärgata.


Kuna kõht oli tal tühi, otsustas Kis teha endale pannkooke.
Peale reede õhtust pulli otsustas ta, et peab hakkama ikkagi täiesti korralikuks. Ta on enda peale väga vihane, et viina jõi tol õhtul. Samuti on ta otsustanud parandada oma suhtumist teistesse.


Pannkoogid tulid tal väga hästi välja.


Mh, tegelikult polegi see koristamine nii hull, mõtles ta ning seejärel asus ta aeda koristama.


Just siis, kui ta oli välja astumas, helises telefon. Kismet jooksis telefoni juurde ning vastas:
"Tere, Kismet Martice siinpool!"
"Tere, ma olen Jack. Jack Hayes. Mäletate mind?"
Kismet üritas meenutada & see tal ka õnnestus. Tuleb välja, et nii purjus ta ka polnud."A, jah, muidugi. Mäletan küll teid." Issand, ta mäletaski helistada, oli Kismet rõõmus.
"Ma mõtlesin, et reedel seal klubis..noh.. ma vabandan, et ma teiega niimoodi käitusin. Aga.. Tegelikult te meeldite mulle täitsa & ma mõtlesin, et kas me võiksime täna õhtul koos õhtust süüa?" küsis Jack natuke kahtleval häälel.
"Ja, muidugi. Pole vaja vabandada, ka mina käitusin natuke..noh.. tavaliselt ma nii ei käitu. Väga meeldiv oleks teiega täna õhtul õhtustada," vastas Kis peale pisikest mõttepausi.
"Aga ma tulen siis viie paiku järele sulle?"
"Olgu. Ma elan Lundy tänaval, maja number 42."
"Väga meeldiv. Ma olen siis kell 5 seal. Kohtumiseni!"
"Kohtumiseni!"
Kismet pani toru hargile ning vaatas kella. Okei, kell on alles 12. Lähen koristan siis aieda natuke.






Oh jumal, kui palju lehti!


Kis arvas, et üks turgutav vann on just see, mida ta vajas.


Kuna aega veel oli, otsustas ta natuke telekat vaadata.


& kuna aeg liigub üsna kiiresti, siis varsti oligi jub aeg end valmis sättida. "Huh, okei. Näen päris normaalne välja," arutles ta endamisi. Siis piilus ta aknast välja, et vaadata, kas Jack oli juba seal.


Ja oligi. Mõtles seal midagi. Kismet haaras oma koti, vaatas veel korraks ennast peeglist ning astus uksest välja.
"Tere!" hõikas Kis mehele, seda küll natuke ebakindlalt, sest ta polnud ise ka päris kindel, et see tema on. "Oi, tere!" vastas mees ning tuli kiirel sammul Kis'i juurde.


"Te näete väga ilus välja!" kiitis Jack.
"Aitäh. Ma keeran ukse lukku ning võime siis minna."
Agh, mullle niiii meeldib ta auto. Selle peale hakkas ta ise ka naerma. Tasakesi loomulikult, et Jack ei kuuleks.


Mõlemad istusid autosse ning hakkasid restorani poole sõitma.
"Sinna sõit võtab natuke aega, kuid mulle endale väga meeldib see koht," rääkis Jack, kui nad foori taga istusid.
"Pole hullu, siis saamegi ju rääkida, eks?" naeratas Kis mehele. "Ma olen kindel, et mulle meeldib see koht."
Lõpuks jõutigi kohale ning istuti lauda.


"Näed, ma ütlesin, et see koht väga ilus."
"Tõesti. Nii armas & romantiline."
Kui mõlemal söödud oli, kutsus Jack Kismeti tantsule. Kismet loomulikult nõustus.
Mul on tunne, et ma hakkan vaikselt armuma!




"Oeh, mulle tõsiselt meeldib see koht. Me peame siia kunagi veel tulema!" rääkis Kis aeglaselt & vaikselt.
"Loomulikult! Tuleme kasvõi 1oo korda!" vastas Jack vaikselt naerdes.




"Vabandust, kui sulle see ei meeldinud," rääkis tasakesi Jack peale suudlust.
"Ei. Ära vabanda! Sa meeldid mulle ka..väga."
Nii nad tantsisid seal, kuni restorani hakati sulgema. Jack viis Kismeti koju.


"Ma helistan siis sulle!" lubas Jack.


Kuna mingi hull närvihaige autojuht ei saanud teha Jack'i autost möödasõitu, pidi Jackson lahkuma.


Kismet läks ülesse & pani selga tavalised riided.


Seejärel läks ta arvutisse, et vaadata oma meili & muid värke.
Oh. Tõesti. Ma arvan, et ma hakkan Jack'i armuma. Aga miks see halb siis on, Kismet? Ei olegi ju! Ahh, ma ei saa teda oma peast välja. Ta käitus nii ilusti minuga. Nagu tõeline džentelmen! Eriti see, kui ta saatis mind ukseni & siis see pisike suudlus, see oli ekstraarmas. Oeh, ta on vallutanud kogu mu mõttesüsteemi!


Äkitselt tekkis Kismetil hull koka isu. Noh, õnneks tal oli kokat kapis, niiet ta sai seda rahus juua.


Peale seda läks Kismet ära magama. Selja taga oli ju ikkagi väsitav päev!
Hommikul kuulis ta, et keegi koputab väga valjusti ukse pihta. Niisiis, läks ta vaatama, kes seal on.


"MIDA?! MIDA K*RADIT SINA SIIN TEED?"

____
Jamh, ma ei hakka siia midagi kirjutama pikalt. Üritan kähku saada valmis ka järgmise osa ;D.
A, ja kui keegi äkki aru ei saanud, siis kaldkirjas tekst on tema mõtted nagu!

"MIKE?!..&..Lee?" Mike nime juures ma täitsa karjatasin, kuid kui ma nägin Leed. Oma kullakallist tütart, mu süda lihtsalt sulas. "Mida sa tahad!?" nähvasin talle. "Omast arust ma ütlesin, et ma ei taha teda enam kunagi näha. Ja sind ammugi mitte. Omal kodus ju rase naine, võimis?" Ma olin täiesti närvis. Nimelt..Mike oli see mees, kellega Kis lapse sai. See juhtus paar aastat tagasi ning ta vihkas end sellepärast. Kismet oli siis umbes 19. aastane ning kuna ta ei suutnud lapsele täisväärtuslikku elu tagada, andis ta lapse Mike'le. Nimeks pani ta tirtsile Lee. See nimi on talle ammu meeldinud. Mike on nüüd umbes 30 aastane & peaks elama koos oma kihlatuga.


"Nii, värk on nüüd selline. Kuna see v*rdjas jättis mu maha, siis mul ple selle lapsega midagi teha. Niiet, võta!" Ta peaaegu, et viskas lapse Kisile. Kismet püüdis ta värisevate kätega kinni. "Teadmis? Võtangi ta endale. Lee sulle andmine oli kõige hullem tegu, mida ma kunagi teinud olen!" Kis läks täiesti hulluks & karjus üle tänava.


"Tšš, ära karda kullake. Emme hoolitseb su eest," rahustas ta plikatirtsi. Seejärel sirutas tüdruk käed isa poole ning ütles: "Issi, taha emmet!" Ta tahab oma ema. Muidugi, Kismet, mida sa mõtlesid! Ta ei tea sinust & ei tohigi teada saada!


Enne, kui Kis midagi Mike'le öelda jõudis, oli ta kadunud. "No tore!"´Ta pani lapse maha ning tõi talle ülevalt ühe oma lemmiku jänese. Seda hoidis ta alles, see meenutas talle tema ema. Kuna oli jahe, tõmbas ta endale selga ka hommikumantli.


"No, kullake. Näed. Võta see jänku endale.." ..& ma olen alati sinuga! lõpetas ta lause mõttes.


"Jänkuu!" Tundub, et lapsele meeldib.


Kuna kõht oli juba tühi, otsustas ta teha endale salatit.


Ta sõi seda ise ning andis ka Leele sealt natuke. Ega's tema ju ei tea, mida tohib 2 aastasele anda & mida mitte.
Kuna tirts jutustas koguaeg emmest, otsustas ta, et peab ta kindlasti Lee tagasi andma. Kasvõi siis sellele naisele!


"Okei, värk on nüüd selline. Sa tuled kohe tagasi & viid Lee Juneile. Ma tean, et te elate hästi & et see June on mingi korralik tüüp!" alustas Kismet ärritunult juttu.
"Agh, saa aru. Me läksime lahku! K*rat võtaks, lihtsalt mängi selle Leega, võimidaiganes!" Kosta oli, et Mike oli päris vihane.
"Saad aru! Mis sinust üldse saanud on? Sa ei hooli enam oma lihasest tütrest!?"
"APPPI! Tead, praegu pole üldse kõige parem aeg rääkida minuga!" vastas Mike ning viskas toru hargile.
Mida ma nüüd teen? Ma pean ju tööle minema & raha mul lapsehoidja jaoks ka pole!


"Tšau!" alustas Kismet lõbusalt kõne.
"Oi, tšau!" kostus vastuseks.
"Tead. Mul oleks üks ülisuur teene sinult paluda. Kas sa tead midagi lastest, 2 aastasest lapsest nimelt?" küsis Kis ettevaatlikult.
"Mm. Milleks küsid muidu?" küsis Jack.
"Noh, täna hommikul tuli mu tü..tähendab mu vennatütar siia ning ma pean tööle minema. Kas sa saaksid teda hoida mõned tunnid?"
"Mm.. Muidugi! Mulle on alati lapsed meeldinud," nüüd kostus telefonist naeru.
"Oh, kohe kergem hakkas. Kas sa saaksid siis kohe siia tulla? Issand, tuhat tänu sulle!" Kismet oli väga õnnelik. Osalt ka sellepärast, et Jack armastas lapsi. Oeh, tegelikult tahab ta ju endale ka paari plikatirtsu saada. Ja muidugi ei unusta ta kunagi Leed.
"Okei. Ma olen mingi poole tunni pärast seal. Tšau!" Toru pandi hargile.


Kis sättis ennast valmis, mängis natuke Leega ning juba tuligi Jack. "Hei!" kostus vaikne teretus Jackilt. "Oh, issand. Tšau! Sa ei tea kui rõõmus ma olen, et saan jätta ta sinu hoolde. Nii fantastiline, et sa teda hoidma tulid. Issand, ma ei suuda sind ära tänada. Aga ma pean nüüd minema!" seletas kiiresti Kis, haaras oma koti ning läks majast välja.


Ta viskas koti kõrval istmele ning ronis kähku autosse. Appi. Iga päevaga armastan ma teda rohkem. Ma ei tea, ma arvan, et see on armastus!' Pole ta ju kunagi tõsiselt armunud olnud.


"No, pisike. Mis su nimi on?" küsis Jack. "Lee," vastas tüdruk. "Lahe, mina olen Jack. Mida sa tahaksid siis mängida?" "Jänku!" hõikas Lee ning päev hakkakski pihta.
Vahepeal oldi juba söödud, mängitud, magatud, veelkord söödud & veelkord mängitud.


"Kus on Lee? Siin ta on!" Jamh, tundus, et ka see mäng meeldis Leele väga.


Samal ajal astus uksest vaikselt sisse Kismet. Nii kui ta nägi neid kahte mängimas, läks ta nägu naerule. Oh. Jack. Ta saab lastega nii hästi läbi. Lihtsalt..maiteagi kas on sellist sõna olemas, mis kirjeldaks seda nähtut. See sulatas täielikult mu südame! "No terekest siis!" hõikas lõpuks Kismet läbi naeru.


Ta kõndis Lee juurde ning võttis ta sülle. "Noh, kuidas teie kahe päev siis möödus?" küsis Kis ning vastuseks sai ta ainult naeru. Tundub, et hästi siis. Lee tahtis veel jänkuga mängida, nii, et Kis asetas ta maha tagasi.


"Issand. Miljon tänu sulle tõesti!"
"Äh, pole tänu väärt. Lee on tõeline pisike printsess!"
"Jah, seda ta on," nõustus Kis.
"A, tegelikult on mul veel üks mure, aga.." alustas Kis uuesti, kui ebakindlalt.
"No? Sa võid julgesti rääkida," julgustas Jack.
"Noh, kuna ma ei oska väga lastega käituda, eks. Siis ma mõtlesin, et.. Noh, et äkki sa jääksid ööseks?" Tegelikult tuli see Kismetile endale ka üllatuseks, et ta seda küsis. Nad olid ju vaid mõni päev tagasi kohtunud.
"Mm, no okei. Aga ma magan diivanil, eks?"
"Em, jah. Eino, tegelikult ma mõtlesin, et teeks Leele ülesse voodisse magamise ning sa lähed ka sinna voodisse magama. Et ma võin ise ka diivanil magada!"
"Eieieiei, ma võin ise ka magada," ajas Jack vastu.
"Mh, no vaatame veel seda asja," ajas Kis kavalalt peale. Ta teadis, et ta saab Jacki ülesse voodisse magama. Vähematl natukenegi saab ta tänada teda selle eest, mida kõike ta teinud on.
"Aga, okei. Üks asi veel. Ma lähen toon kähku kodust endale pidžaama, sobib?" küsis Jack.
"Jaja, okei. Ma sätin siis ka ennast valmis javärki."
Jack tegi Kismetile pisikese & kiire musi ning peaaegu jooksis majast välja autosse ning sõitis kodu poole.
Aww, maisaa. Ma armastan tema pisikesi musisid. Mõtle vaid, igal hommikul ärkad & vaatad teda. "Tere hommikust," vastan mina. "Tere, musirullike," vastab tema. Siis tuleb siis minu lemmik musi. See kiire, pisike, kuid samas nii hea & üldsegi mitte nii kiire!
Kismet unustas end unistama, kuid järsku meenus talle, et peab veel Lee eest vaatama ning riided vahetama.


Kui Jack tagasi jõudis, pandi koos tüdruk magama. Sweet dreams!


Kuna noortel veel und polnud, istusid nad niisama diivanil koos & vaatasid telekat. Reklaamipausil alustas Kismet juttu: "Ah, ma tänan sind veelkord! Maitea, mida ma ilma sinuta teinud oleksin." "Heh, ei, pole tänu väärt. Pealegi mulle meeldib sinuga koos olla." Mh, jälle see kirjeldamatu pilk tema silmis!


Kis hüppas talle sülle. "Ega sa vastu pole, kui...?" alustas Jack ning lause lõppes suudlusega. Sellise teistsugusena, tormika & kirglikumana. "Ei, ei..!" vastas Kis läbi suudluse.


Kismet oleks hea meelega uinunud tema kaisus, kuid ta ka ise arvab, et ei tohiks sellesse nii kergekäeliselt suhtuda. Ta tahab ise kindel olla, et see on tõesti armastus, mitte mingi hetkeline asi.
& nagu näha, võitis diivanil magamise Jack.

Kuu aega hiljem.


Jamh, ma arvan, et see on tõesti armastus. Ma ei suuda Jack'ist minutitki eemal olla. Ta on koguaeg mu peas. Ja ma igatsen ikkagi Leed ka, kuid ma olen õnnelik, et Mike tuli põlvili mind anuma ja et ta oma Junega kokku tagasi läks. Ma olen kindel, et ta on heas kodus. Mul lubatakse iga kell teda vaatama minna ning kindlasti ma seda ka teen! Lihtsalt, ma pean sellest ennem Jack'ile rääkima. Täna õhtul lubas ta viia mind tagasi sinna imeilusasse restorani, kus meie esimene kohting oli. Ma ei jõua ära oodata!
_____
okei, tuli veits lühem & vb igavam. Aga ma luban, et järgmine on pikem & ma loodan ka, et huvitavam ;D. JAA, sorri kirjavigade pärast, kui neid siin on. Mai viitsi üle vaadata. oh mind laiskvorsti XD. enjoy!

" ..& selle imekauni naise auks," lõpetas Jack toosti. "Äh, sa oled liiga lahke!" ajas Kismet vastu.


Ning siis nad jõid ka. Kismet võttis vaid ühe tibatillukese lonksu, sest ta ei tahtnud, et minevik korduks. Õnneks suutis ta end väga ilusti kontrollida. Seejärel palus Jackson Kismetil püsti tõusta.


"Selle laulu kirjutasin ma sulle, Kismet!" lausus Jack ning laulis Kisile imeilusa loo. See sulatas Kismeti südame.


Laulu lõppedes tõusis ta püsti ning haaras Kismeti oma embusesse. Seejärel surus ta oma huuled tema omadele.


Kuna just hakkas romantiline laul, tantsisid nad veidi & meenutasid seda, milline oli olnud nende esimene kohting. Siis tõmbas ta Kisi lähemale ning sosistas talle kõrva: "Kismet Martice. Ma armastan sind kogu oma südamest. Mul pole sõnu kirjeldamaks seda, mida ma sinu vastu tunnen." Kismeti jalad nõrkusid ning ainus millele ta keskendus olid Jacki imeilusad sõnad. See oli esimene kord, kui keegi niimoodi Kismetiga rääkis.
Kell tiksus aina edasi ning lõpuks viis Jack Kismeti koju.


"Kas sa tahaksid täna sisse tulla?" "Kui sa nii ilusasti palud, siis jah," vastas Jack ning seejärel väljusid mõlemad autost & läksid tuppa.


Toas hüppas Kismet talle sülle ning vastas sellele, millele oleks pidanud vastama ta sealsamas restoranis. "Jackson Hayes. Ma armastan sind tohutult. Ma lihtsalt ei suuda seda sõnadesse panna!" Jack viis Kismeti ülesse.


Nad hakkasid suudlema, kuni Kismet ütles..


"Jack, ei. Ma ei saa, mitte veel." Ta ei tahtnud teha viga, mitte Jacksoniga. "Muidugi, ma saan aru. Ma ei taha pealetükkiv olla!" vastas Jack ning tõmbus Kismetist eemale. "Aga, sa võiksid siia ööseks jääda," palus Kismet. Ta ei tahtnud jätta muljet, et ei taha Jacksoniga koos olla. "Ei, ma lähen parem koju," lausus Jack ning tõusis voodist. Kismet haaras ta käest ning sõnas: "Jack..Ma t a h a n , et sa jääksid." Tegelikult ta ju tahtiski. "No.. Kui sa nii palud," vastas ta naerdes. Nad uinusid mõne aja pärast, üksteise kaisus.


Hommikul ärkas Jackson varem, niiet ta läks süüa tegema. Tegelikult tahtis ta teha pannkooke, või midagi suuremat, kuid Kismetil polnud peaaegu mitte midagi külmikus. Päris varsti tuli alla ka Kismet. "Näed, võta võileiba. Ma tegin päris mitu tükki. Ma oleksin midagi suuremat teinud, kuid su külmik on päris tühi," sõnas Jack ning muigas selle peale.


Kuna tal oli kõht päris tühi, võttis ta ühe võileiva. Süües nad jutustasid ning lõpuks olid kõik võileivad söödud. Peale söömist pandi riidesse & istuti diivani peale, üksteise sülle.



Nad suudlesid & kaisutasid, kuni Jacksonil tuli meelde üks asi.

"Kuule, tead. Mulle praegu meenus, et umbes pool aastat tagasi võitsin ma piletid Twikii Islandile, 5 tärni hotelli. & kuna nende kehtivus lõppeb üsna varsti, oleks vaja need ju ära kasutada. Kõik on tasuta, toit, hotell & lennukisõit. Isegi päris palju raha antakse kaasa. Niiet, kas sa tahaksid minna? Koos minuga?" seletas Jackson.
Kismet mõtles natuke. "Tead, mis? See oleks fantastiline idee, aga kuna see reis toimuks?" "No, lennujaama peab helistama & siis valid ise aja." "Aga, okei..." "Tead, võin ma telefoni kasutada? Ma helistaks kohe ära!" segas Jackson kiiresti vahele." "Võid küll, muidugi. Aga, sul mingit koodi või värki ei ole vaja?" uuris Kis. "Ei, pole vaja. Mingi nime järgi peaks olema see asi," vastas Jackson suure õhinaga ning tõusis püsti & kõndis telefonini.


Jack valis numbri & rääkis päris pikalt. Lõpuks pani ta toru ära: "Et.." alustas ta ebakindlalt juttu. "Reis toimub homme. Lennuk väljub 11.30, seega peaksime sinu poolt väljuma umbes kell 8. Kui see on sinu jaoks liiga ruttu, siis me ei pea minema." "Ei, homme on väga hea. Mida varem, seda parem," vastas ta naerdes.


"Okei, aga ma lähen ka siis koju & hakkan asju pakkima. Sina tee sama. Ma olen homme siin 7.55, sobib? Ole siis selleks ajaks valmis," rääkis Jack kiiruga. "Jah, okei. Olen valmis," vastas Kis ning Jackson juba jooksis uksest välja. Kismet ootas & kuulatas, kuna Jacksoni auto käivitus ning ära sõitis.


Siis hakkas Kismet natuke koristama & seejärel läks ta asju pakkima.


Hommikuks jõudis Kismet ilusti oma asjad pakitud, samuti Jack. Täpselt kell 8, tuli Kismeti maja ette lennujaama takso. Mõlemad istusid autosse & neid viidi lennujaama. Lend kestis umbes 2 tundi.


Kohale jõudes hakkas kohe nende puhkus pihta, ainult üks asi tuli veel ennem ära teha.


Jackson check-in'is nad hotelli. Nad said päris oma eraldi majakese, mis on küll pisike, kuid kõik on ilusti sinna ära mahutatud. Magamistoa aknast paistab meri. See on Kismeti lemmik asi selle maja juures.


Kuna väljas oli mõnusalt palav ilm, siis nad peaaegu jooksid päevitama.


Kui Jacksonil palav hakkas, otsustas ta ujuma minna.


Tundub, et ka vesi on täitsa soe, kuid samas selle kuumaga võrreldes ikka jahutav.


Varsti hakkas palav ka Kisil, niiet ka tema läks ujuma. Nagu näha on ta ennast juba ära kõrvetanud.


Siis läks mõlemal kõht tühjaks & otsustati sööma minna. Jack on mõnusalt pruun & Kis mõnusalt punane. "Kullake, sa poleks tohtinud nii kaua seal päikese käes olla. Oleksid pidanud kohe vette tulema," seletas Jack. "Jamh, ma loodan, et äkki lähen veel ikka pruuniks." Võib-olla ka mitte. Pagan, pidin ma tõesti seal nii kaua olema?


Pärast sööki otsustas Kismet ikkagi veel päevitada. Seekord pani ta endale ka päikesekreemi peale. Ta oleks pidanud tegema seda kohe!



Jack otsustas niisama liivalossi ehitada.
Kui väljas juba pimedaks läks, käis Jack korraks toas.


"Kas ma olen öelnud sulle täna, kui võimatult ilus sa välja näed?" võrgutas Jack. "Loomulikult, sa ütled seda mulle koguaeg. Ka sina näed vapustav välja, nagu alati, mu prints valgel hobusel," ajas Kismet tagasi.
Siis laskus Jackson vaikselt ühele põlvele.


"Kismet Martice. Me oleme üksteist tundnud vaid poolteist kuud, kui need viimased poolteist kuud on olnud parimad mu elus. Ma ei suuda ilma sinuta elada, iga sekund, mil olen eemal sinust, mõtlen ma sinu peale. Iga sekund, mil ma sinuga koos olen, on mu elu parimad sekundid. Ma tahan sinu kõrval olla surmani. Ma tahan sinuga saada palju lapsi, kui sina lapsi ei soovi, ei soovi neid ka mina. Ma tahan olla igavesti & alati sinu kõrval.
Kismet Martice, kas sa veedaksid minuga oma ülejäänud elu?" küsis ta ning võttis välja pisikese punase karbi ning avas selle. Karbi sees oli kõige ilusam sõrmus, mida Kismet oma elus näinud oli.


"Jackson, JAH! JAH, ma tahan veeta sinuga oma ülejäänud elu. Ja ma tahan saada sinuga palju ilusaid lapsi ning olla igavesti sinu kõrval. Jack, JAH!" Kismet oli rõõmust kõnevõimetu, kuid neid sõnu oli ta valmis ütlema iga kell. Jackson võttis karbist sõrmuse & pani selle Kismeti sõrme.


Ta võttis Kismeti õrnalt sülle ning viis ta tuppa.


Ta asetas Kismeti õrnalt voodile, samal ajal teda suudeldes.


"Kui sa ei taha, siis me ei pea seda tegema," sõnas Jack. "Ma ei taha sind mitte kunagi sundida, mitte millekski!" "Ei Jackson. Ma olen valmis, ma tahan seda."




Sellegi öö veetsid nad üksteise kaisus magades.


Hommikul ärkas Jack päikesekiirte tõttu, mis talle silma paistsid. Ta nägi magavat Kismetit ning tõmbas ta endale kaissu. Sellepeale ärkas Kismet ülesse. "Hommikust, kullake!" tervitas Jack teda vaiksel häälel. Kismet vaatas oma sõrmust ning lausus: "Tere hommikust, kallis!" Selline on minu perfektne hommik! Sellele järgnes Kismeti lemmik suudlus.
___
okei, kuna paar päeva jäi vahele, siis seetõttu pikem osa! ;D. ma loodan, et teile meeldis :] . sorries, kirjavigade pärast :S. Ma siiski loodan, et neid siin pole! ;D

"Hommikust kallis. Mäletad ikka, et täna on meie viimane päev siin?" küsis Jack ning kohe sai ta ka rõõmsa vastuse: "Muidugi. Tule, lähme veel ujume!" Ja nagu te tähele panite on Kismet juba mõnusalt pruun.



Mindigi siis ujuma & kui enam ujuda ei jõutud, pikutati niisama liivas. "Sa ju ikka tead, et ma armastan sind meeletult!" sõnas Kismet. "Kuidas ma saaksin seda unustada?" vastas Jack naerdes.


Ja ongi nende reis lõppenud. "Tunni aja pärast tuleb meile takso järgi, lähme parem sätime end valmis," lausus Jack. "Jah, muidugi," sõnas Kis natuke kurvalt. Ta ei tahtnud veel lahkuda.


Peale seda, kui nad asjad kokku pakkisid & ennast välja kirjutasid, tuldi ka tuba koristama. Huvitav, miks seda iga päev ei tehtud?


Varsti tuligi neile takso järgi ning nad suundusid lennujaama. Õhtuks olid nad juba kodus.
"Issand, prr. Nii külm on siin!" lõdises Kismet, kui ta taksost välja astus. "Muidugi! Ega siin on ju talv," vastas Jack naerdes. "Jamh. Tegelikult tahaks juba lund ka!"


Tuppa jõudes vahetasid nad kähku riided soojemate vastu. Tegelikult ei olnudki toas nii külm, seega Kis ei hakanud end päris kampsunitesse veel mässima.


All istusid nad üksteise kaisus & vaatasid filmi.


Peale filmi alustas Kismet tasakesi juttu: "Et..Siukene küsimus on mul, et.." "No, küsi jugelt! Ära karda mind!" sõnas ta jällegi naerdes vastu. "Heh, ega ma ei kardagi. Aga, see, et kas me hakkame elama minu juures või sinu juures?" küsis Kis. "No, kuidas sa ise tahad. Tegelikult ma ise mõtlesin, et võiks siin elada. Minul on palju väiksem elamispind & siin oleks mugavam..ma arvan." "Okei. Mulle sobib kasvõi kuuse all elada, peaasi, et sina ei kaoks!"


"Kuuse alla ei jätaks ma sind kunagi!" sõnas Jack ning suudles teda. Hiljem rääkisid nad veel veidike pulmadest, kuid siis küsis Kis varsti: "Kuule, ma olen väsinud, lähme magama?" "Mhm, okei."


Magamiseni läks veel veidike aega. Varsti olid nad peaaegu uinumas, üksteise kaisus ning siis ütles Kismet: "Tead mis? Oleks ju tore, kui pisikesed jalad tatsavad mööda maja ringi?" "Ja. Ma ei jõua seda ära oodata," vastas Jack & haaras ta tugevamini enda haardesse. "Mhm, aga ma mõtlesin, et..noh. Tegelikult ei pea me ju ootama maitea mis aega. Noh, et oleks ju vahva järgmised jõulud kolmekesi veeta," rääkis ta tasakesi. "Kismet kallis, see oleks suurepärane!" Oeh, ma olen NIII õnnelik, et ta ei keeldunud! jõudis ta veel mõelda ning siis jäid nad magama.


Järgmine hommik ärkas Kismet varem ning vahetas vaikselt riided & tegi soengu pähe. Seejärel otsustas ta natuke süüa teha. Kuna peaaegu mitte midagi peale krõbinate tal kodus polnud, siis oli ta sunnitud neid tegema.


Järsku tundis ta kellegi käsi ning need tõmbasid ta kallistusse. "Oh, sa ehmatasid mind! Kuidas sa nii vaikselt alla tulid?" "Oih, vabandust. Omast arust tulin ma küll kuuldavalt alla." "Mh, okei. Võib-olla ma olen sii kurt, AGA, vaata välja!" sõnas Kis & osutas käega akna poole. "No?" küsis Jack segaduses. "LUMI!" hõikas Kis, "Tule, lähme paneme soojemalt riidesse ning lähme õue!"





Nad otsustasid teha lumememme & tuli välja kuri lumememm. Igatahes tundub Kismetile see meeldivat.


Lõpuks hakkas neil külm. Jack üritas Kismetit soojendada, kuid ka tal endal oli külm & seega otsustati minna tuppa.


Nad vahetasid riided ära. Kismet tegi end vannitoas lumest puhtaks ning Jack tegi kuuma kakaod.


Kui kakao valmis sai, valas ta mõlemale tassi täis.


Seejärel nad jõid. Kohe hakkas neil soojem.


Kuna Kisil tundus veel jahe olevat, võttis Jack ta endale kaissu & soojendas Kisi. "Tead, ma mõtlesin veel öösel selle lapse asja peale," alustas Kismet juttu ning vahele segas Jack: "Kullake. Kuula nüüd mind. Ma VÄGA tahan sinuga last saada. Ma armastan sind & mul ei ole vahet kas see laps tuleb nüüd, või kunagi hiljem. Laps valib ise aja, mil meie juurde tulla. Kui ta tuleb, siis ta tuleb," rahustas Jack Kismetit. Ta tundus nii rahutu ning Kismeti rahustamine tal ka õnnestus. "Jack..ma nii armastan kuidas sa räägid & see laps.. Ma tunnen, et ta tahab meie juurde tulla! Niisiis, peame me talle võimaluse andma, või mis sina arvad?" "Jah. Muidugi peame me andma talle võimaluse!" lõpetas Jack oma lause Kismetit suudeldes.



Jällegi viis Jack Kisi süles ülesse.


Edasi läks juba kõik oma rada.

5-6 nädalat hiljem..

Agh. Ma ei tea mis asi see on? Ma olen mingi nädal aega jutti oksendanud. Nii ei saa normaalset tööd teha ju! Isegi kodus olemine möödub mul enamasti WC juures.


Oeh. Ma ei jõua enam! Juba kuuliski Kismet Jacki vetsu jooksmas, jälle!

"Kallis, on sinuga kõik korras?" küsis ta ning haaras Kismeti tugevasse kallistusse. "Oeh, jah. Ma olen lihtsalt väsinud sellest." "Tead, ma hakkasin praegu mõtlema, et..äkki.."


"..Kullake, äkki sa ootad last?" küsis Jack järsku ning mõlema nägu tõmbus naerule. Möödus umbes pool minutit ning alles siis jõudis see neile mõlemale kohale. "Ja, ja. JA! Äkki tõesti!? Tead mis? Sa mine kohe poodi & too rasedustest..mm..igaksjuhuks too neid mitu, jumal teab, äkki mõni valetab. Ma tuleks ise ka kaasa aga.." Kismet oksendas jälle. "Oh. Ja, ei. Ja, sa ei pea tulema. Ma saan hakkama, kuidagi!" juba oligi ta uksest väljas. Issand, kuidas ma ise selle peale ei tulnud? oli ta ka ise imestunud.
Kismet ronis arvutisse ning hakkas otsima onfot raseduse kohta. Ta leidis ühe hea artikli, kus oli toodud terve lapse areng 9 kuu vältel. Kismet hakkas sõrmedeid nädalaid lugema, otsis artiklis õige koha ning luges järgmist:
5. nädal
Oodatav menstruatsioon ei tule ja naisel tekib kahtlus, et ta on rase. Mõnel võivad muutuda rinnad tundlikumaks ja tekkida vajadus tihedalt urineerida.
Ultrahelis on loode näha!
Lootel hakkab kujunema selgroog ja ajul on moodustunud kaks sagarat.
Rasedustest on arvatavasti pos.
6. nädal
Hommikul võib tunda iiveldust. Emakakael on omandanud sinaka värvi. Loote pikkus on viis millimeetrit ja tema süda hakkab lööma.
Ta asetas käe oma kõhule ning rääkis lapsega. (Ta ikkagi südamest lootis, et seal on laps) Kallike..Me ei suuda sind ära oodata!
____
okei, ma loodan, et ei olnud mingi eluwierd osa & jah. Loodan, et teile meeldis :]. JA SORRI, kirjavigade pärast -.- .

15.nädala hommikul meenutas Kismet seda päeva, mil ta oma rasedusest teada sai. Mõelda vaid. JUBA 15. nädal! mõtles ta ning silitas oma kõhtu. Tõsi, Kismet loeb iga oma nädalat. Ta juba nii ootab oma pisikest.


Ta kõndis vaikselt alla & hakkas omletti tegema. Nüüd tahab ta palju tihedamalt süüa ning peab suuremaid portse tegema. Selle peale naerab ta ise ka.


"Hommikust kallis!" sõnas Jack, kui ta alla jõudis. "Hommik!"


"Ja kuidas meie pisike elab?" küsis ta ning silitas Kisi kõhtu. "Hästi ikka. Sa hoolitsed meie eest hästi," lausus Kismet vastu muiates. "Kuna ta muidu liigutama hakkab?" küsis Jack huvist. "No..umbes 18-19. nädalal. Vähemalt nii ma lugesin." "Okei, siis peab veel natuke ootama." "Jah. Kuule, ma tegin omletti. Võta!" lausus Kis ning..


..mõlemad võtsid endale panni pealt omletti.


"Tead. Ma mõtlesin, et kuna niikuinii tuleb varsti hakata ehitama ülesse lapsele tuba, siis võiks ju all ka ühtteist muuta. Noh, laua võiks siia alla panna ja vb midagi veel," rääkis Jack. "Jah. Võiks küll. Muideks, meil on suht toit ostas. Viitsid sa täna üksi poodi minna?" rääkis Kismet edasi. "Jah. Muidugi."


"Tahad sa midagi erilist ka poest?" küsis Jack veel enne lahkumist. "No, mis sa ise arvad..TWIX'I loomulikult. Mul on õudne isu selle järgi, nagu sa juba aru oled saanud," vastas Kismet naerdes. "Okei. Muidugi.. Ma siis lähen! Tsau!" "Jah, tsau!"


Kuna tal midagi teha ei olnud, otsustas ta raamatut lugeda. Jack oli ostnud talle päris palju raseduse & emandusega seotud raamatuid.
Siis järsku, vaatas ta korraks, lihtsalt niisama, aknast välja & mida ta nägi? "ISA!? MIDA? PÄRISELT?" Ei, Kismet ei olnud rõõmus, et ta teda nägi.


Ta jooksis kiiresti ülesse ning otsustas ära vahetada riided. Ta ei tahtnud mitte mingil juhul näidata isale, et on rase!


Ta vahetas pluusi ära lohvaka pusa vastu, et kõhtu näha ei oleks.


Seejärel läks ta vaikselt trepist alla ning just selsamal hetkel astus ta isa uksest sisse. Ei mingit koputust, ei mingit viisakust. Kismeti isa elab seal, kust ta ise lahkus. Kõik saigi alguse tema isast, Rayanist. Ta on väga vägivaldne & naistemees ning ta müüb alaealistele narkootikume & muid värke. Rayan on isegi paar korda istunud vangis, kuid teda ennast see ei koti. Samuti on ta isa väga ülbe, just nagu Kismet esimestel päevadel.


"Nii väärakas. Paki oma asjad kokku & lähme tagasi. Kurat, sinu pärast ei lähe mu äri enam nii hästi! Sina vähemalt tegid showd & muid.." karjus ta isa Kismeti peale. Kismet aga segas vahele: "Kurat, sina värdjas ei tule siia mind sõimama. Ja veel vähem ei tule sa siia minu vana elu meenutama. Tead p*rsevest, ma VIHKAN sind selle eest, mida sa minuga tegid! Vähemalt minu lapsed ei pea selliste vanematega kasvama. Jah, ainult mu ema oligi normaalne. Tema surma pärast ma jooma hakkasingi, samuti ka sinu f*king ärisse tulin!" Ta tundis väheke, et ka laps elab seda kõike hetkel üle.


"Kuule l*bu. Mine paki nüüd oma asjad & kaome siit. See pole üldse sinu maitsega maja.. Mäletad sa üldse seda, kus me elasime? Mehi oli palju ja.." jällegi ei saanud ta oma karjumist lõpetada..


"OLE VAIT!" kisas ta kõigest väest. "KAO ÄRA SIIT VANA V*RDJAS & JÄTA MIND RAHULE..!" ta ei saanud oma lauset lõpetada, sest..Rayan lõi teda. Andis Kismetile kõrvakiilu ning siis lausus ta: "See on selle eest, et sa kunagi lapsi ei saaks!" Seejärel lõi ta Kismetit jalaga kõhtu. Kismet kukkus maha ja tundis kõhus talumatut valu.


Ta tõmbas end kössi & karjus veel oma viimase jõuga: "Muideks! Sa oleksid kolme kuu pärast saanud vanaisaks!" Ning siis karjus Kismet valust.


"MIDA?" karjus ta enda peale.


Ning kuna ta midagi muud peale minema jooksmise teha ei osanud, siis lahkus ta sealt..igaveseks.


See oli viimane asi, mida Kismet nägi. Seejärel kadus ta jõud ning ta sulges oma silmad.
Umbes poole tunni pärast jõudis koju Jack.


"Kismet? KISMET!? KALLIS!?" Jack läks pööraseks.


Ta viskas toidukoti maha & kükitas Kismeti kõrvale. "Kallis!? Ärka, palun! Ei, sa ei tohi mind jätta!" Jack raputas Kismetit. Lõpuks avas ta silmad. "La..!" üritas ta öelda. Siis kogus ta jõudu ning sõnas veel kord: "Laps! Vii mind haiglasse!"


"Jah, kohe. Muidugi! Kas sa suudad autoni kõndida?" Vastust ei tulnud. Kismet proovis püsti tõusta, kuid kukkus uuesti põrandale. Jack haaras ta sülle ning viis ta autosse. Siis hakkas ta haigla poole sõitma, õnneks ei olnud see kaugel.
Haiglas pandi Kismet voodisse lamama ning Jack istus ta kõrval.

Järgmisel päeval.

Kismet ärkas ning valu ei olnud enam tunda. Nii pea, kui ta silmad avas küsis ta: "Jack? Laps?" "Ja kullake, ma olen siin! Lapse kohta veel ei tea," lausus ta kurvalt. Just siis astus arst palatisse.


"Tere Kismet. Ma olen Dr. Brianna Owen ning ma just sain tulemused teie lapse kohta & teie lapsega on kõik korras. Jalahoop kõhtu oli õnneks väga täpselt lapsest mööda ning teil vedas meeletult," seletas doktor.


Kismet tõusis rõõmust püsti & et ta ei kukuks võttis Jack ta oma embusesse. "Kuulsid, meie lapsega on kõik korras!" "Jah!"
(Ilmselt juba Jack & arstid teadsid, et seda tegi tema isa.)


"Meil on siin võitleja..tüdruk? Poiss?" ei osanud Jack lauset lõpetada. "Issand. Ma pole veel sellele mõelnudki, mis soost ta olla võib. Tegelikult polegi me veel ju ultraheli uuringut teinud," imestas Kismet.


Seejärel läks Jack arstiga rääkima ning Kismet istus voodi servale. "Kas oleks võimalik teha Kismetile ka ultraheli uuringu? Et saada teada, kas me saame poisi või tüdruku," küsis Jack. "Jah, muidugi. Meil on siin palatis kohe vastavad vahendid olemas. Kismet, sa võid istuda sinna tooli," näitas Dr. Owen ning tema abiline sättis kõik valmis.
Peale ultraheli tegi ta teatavaks lapse soo.


"Niiet, me saame siis pisikese...," kordas Kismet ning mõlema nägu tõmbus naerule.
___
Oeh. Loodan, et meeldis & et ei olnud väga igav ;D Ja jällegi sorri kirjavigade pärast & .. maitea. XD.